kellavärk

mu väike vana fantaasia on nii elavake, et piisab vaid imetillukesest tõukest ning juba ongi käima lükatud üks väga isesugune masinavärk. see meenutab natuke kellamehhanismi, et on palju hammasrattaid, mis üksteise külge haakudes aina uusi omataolisi liikuma panevad ja lõpuks siis midagi nähtavat, ehk siis osuteid, liigutavad. samamoodi on minu peakeses..
aga kui üks pisike hammasratas natukene kohapealt ära nihkub, siis kell on rikkis ja jääb seisma. minu fantaasia ei jää, ta jookseb vaid oma rööbastelt maha ja siis ei tea ma iial, mis sellest kõigest välja tuleb. või ei tule.
sageli olen ma ise nende seas, kes tulemust alles sihverplaadil näeb. siis jah ei jää enam eriti aega välja mõelda, et kuidas ma võiks reageerida või olukorda päästa. vahel ei annagi. aga ma lasen ennast sellest vähe kõigutada. selleks ajaks, kui teised reageerivad, olen ma juba kadunud järgmist tulemust ootama kusagil kaugel mujal.. või siis kaotanud igasuguse huvi.. ja ei lase end segada teiste arvamusest.
vahel kui mu süsteem on nässus.. on nii, et ma eeldan, et tuleb üks vastus või tulemus... ja ma olen selleks valmis, mul on ju ba selline nägu peas, mis on valmis selle uue ja meeldiva asja kuulmiseks. aga siis... tuleb sealt täpselt vastupidine. sa nuga..naeratus on ikka veel mu näol...kuigi see on vaikselt grimassiks muutunud.. püüan seda vormi saada aga ei õnnestu hästi! miks siis nüüd nii... miks tegelikus ei klapi fantaasiatega..isegi kui need on mööda oma loogilist rööbast jooksnud? kui kõik oli lausa loogiline!
mis siis muud, kui kiiresti kiiresti mask ette ja rattad uuesti tööle..