üks asi, mis kusagilt kunagi ammu vaadatud laevahukufilmist (võimalik, et Titanicu vanem variant) meelde jäi ja mällu sööbis, on see, et uppuvast laevast tuleb kiiretsi eemale saada. ei tohi jääda ootama, et kui ahtri serv, mille peal ma seisan, vee piirini jõuab, siis on hea madal sealt vette astuda....pealegi, siis ei jää ju enam muud üle... ei! enne seda tuleb hüpata, sest muidu tõmbab laev su põhja kaasa.
seesama kehtib kõikjal. tuleb osata õigel hetkel selg keerata ja uues suunas astuma hakata.
heh, kui lihtsalt see kõlab! tegelikult on asi veel lihtsam. aga me ise mõtleme selle endale raskeks. kui keegi suudaks takistada mind pidevalt mõtlemast, siis see keegi teeks minust maailma kõige õnnelikuma inimese. teeks? vahel on ilusaid mõtteid ka..mõtteid, mis ise teevad mul tuju heaks. reeglina siis kaunid mälestused ja ilusad unistused. viimased aga kipuvad liiga kõrgele heljuma ja siis see potsatuse hetk jälle... siis tuleb meelde: ai, need mõtted!
kahjuks ei saa ma välja lülitada oma cortex cerebrit.. kuigi vahel ju tahaks. tahaks mitte mõelda..tahaks mitte mõista..tahaks mitte mäletada. ent see pole minu teha -- selle nupu juures on keegi kusagil kõrgemal, kes teab paremini kui keegi teine, mis on hea ja vajalik, mis mitte. siiamaani pole Ta seda veel vajalikuks pidanud.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar