crazy:)

ärkasin hommikul telefonikõne peale... keegi vajas nõuannet, mida ma hästi nii unise peaga anda ei suutnud, vähemalt oskasin ehk juhendada, kust otsida.
edasi lihtsalt mäuran mööda maja ringi ja tunnen mõnu esimesest vabast päevast sel suvel.. kui ma ei pea midagi tegema ega kuhugi minema... võin päeva lihtsalt maha magada, sest ilm tõotab ka vihma...
kuid... kus sa sellega! õnneks on mul olemas mu isiklik Kiska:) kellel tekkinud idee, et võiks tänast päeva kasutada fotografeerimiseks kusagil looduslikult kaunis kohas väljaspool pealinna. kibekiiresti pesema ja vanaisa kaasabil kiman baltasse, kust saab alguse meie Türisalu seiklus. vurame harjumaaliinide bussiga kenasti kohale.. peatus on pangast muide paari-kolme kilomeetri kaugusel!!! aga mis seal ikka.. vantsime siis aga vapralt tagasi ja kiidame muudkui ennast, et tublid sporditüdrukud oleme peale kõige muu.. kohalejõudes tundub esmapilgul, et polegi nagu väga midagi pildistada... aga mida aeg edasi, seda rohkem ja rohkem hoogu me sattume...ja lõbus on.. väikesed vihmapiisad ei riku meie rõõmu vähimalgi määral. ka see on tagantjärele fun, et Mari herilaselt nõelata sai. kõrva. oli ikka üks paha herilane. pähh pähh... annaks kohe ata ata.. aga siis ta ju suskaks veel.. seega -- las herilane olla... tatsame pangalt alla ja võtame ette rannariba... seejärel läheme vaatme üle Kiska kunagise suvituskoha ja seame sammud poe ja söögi suunas, vastasel korral ähvardab vähemalt minu kõht, et ta ei tule enam sammugi minuga ühes suunas. poes tabab mind (kahtlustan, et mu kõhul oli kõiges oma osa) meeletu grill-viineri isu. ei ole siis muud, kui ostame aga viinerid, tikud ja ketšupi..ja loodame, et leiame metsa alt koha, kus lõket teha... suunaks seame minu vana suvila... et noh..seal oli vanasti vähemalt lõkkeplats ja uued omanikud on tuttavad... aga ülla ülla.. igal pool suured aiad ette ehitatud... aga.. tuttavate suvila korstnast paistab tõusvat suitsu :P ohhoohhoohooo... helistan vanaemale, et kas tal on juhtumisi nende mobbili nubrit või midagi, et meie saabumistest neid ette hoiatada.. kui majani jõuame, siis tulebki peremees uksele vastu mobiiliga ja raporteerib mu vanaisale, et jah, Triin seisab minust nüüd kolme meetri kaugusel. seal saamegi kenasti oma vinkud grillitud (tikke poleks vaja oldki:)) ja lisaks veel salatit, suvekapsapitsat ja meeldivat seltskonda.. nägin üle kümne aasta taas oma ristiisa ja üldse..jah... eks me natuke ootamatult sisse sadasime..aga me ju Tallinnast...aga ei maksnud...
söögid söödud, seame sammud tagasi kodu suunas... ehk siis maantee, kust käivad marsad. aga kiusatus lõpetada ajuvabalt seiklusrikas päev asjakohaselt..on vastupandamatu. seega otsustame, et laseme esimese marsa minna ilma meieta..ja hääletame hoopis. aga selle tingimusega, et järgmise marsa me võtame, kui enne seda pole auto peale saanud. mulle on see elus täääiesti esimene kord hääletada. väikese vahemärkusena, et vihma oli kenasti kallama hakanud ja ähvardas tormiks minna. autojuhid aga olid kalgid...kimasid mööda nii, et vett lendas:( kuid siis... tuli terve rodu autosid.. ja viimane neist.. olles meist juba möödas... pidurdas... ja tagurdas... ja... :) me saime kojuuuu:):):)
ühesõnaga... see oli täiesti..planeerimata ajuvabalt lahe päev... nii palju siis sellest niisama kodus magamisest..