siin...

" niisiis... kaua seda oli?"
"oli mida?"
"kaua on sellest möödas millal sa viimati siin, mu unedes, olid?"
"aaa.. jah.. ma ei teagi, vist peaaegu kuu tuleb ära .. väikeste vahedega. mis siis? kas sa ei taha mind siin näha?"
"lollike! loomulikult tahan! ma olin juba nii harjunud... pool aastat sind siin igal ööl kohtama. alguses ma ehmatasin, kui sind enam ei olnud... aga siis... jah... aga sa oled tagasi.. aga lihstalt..ma arvasin juba, et ehk mul õnnestub sinust üle saada. vaata, siin on kõik ilus aga tegelikkuses... no tead küll.."
"ära nuta, kallike! see ei ole ju nii hull. ma ei taha sulle haiget teha. ütlesin ju sulle juba ammu, et kusagil on piir. siin, teispool reaalsust... siin võime igavesti koos olla, kuid palun... ära seal... ära seal teisal esita mulle neid küsimusi, mis sunnivad mind väljapääsu otsima sinu eest põgenemises."
" aga kas sa üldse kujutad ette, kui raske see on?! iga päev..iga sekund... kui ma tahaks keskenduda ükskõik, millele muule, ja mu silme ees on vaid sinu näojooned... ma kuulen iga suvalist mõtet öelduna sinu häälega ja näen oma vaimusilmas sinu nägu ja kehakeelt... ma tean täpselt, kuidas sa midagi ütleks."
"sa paned mu nii raskesse seisu.. aga praegu.. siin ei pea me sellest rääkima. sest siin..ma... armastan sind!"