valged seinad ja valge lagi. mitte ühtki kaaslast peale mu oma mõtete, mis ahastust tekitavad. istun vakselt nurgas, sest märatsemisest ei ole kasu. proovisin juba. väsinud olen. kuid magada ei suuda.
nagu pilve peal! kõik on valge ja pehme... kui ma vaid need käed sõlmest lahti saaks, siis ma näeks juba täitsa ingli moodi välja...
sisemiselt on see aga põrgu. teravaim valu, mida iial tunda võib, on üksindusest tulenev. ja ma olen selles kohas ihuüksi.
need, kes väljas, on ammuilma mind unustanud. elu läheb edasi. vahel harva keegi mõtleb, et huvitav, kuidas tal seal läheb. kui ta seda mõtet mõne sõbraa jagab, ei taba to teine esimese hooga äragi, kellest jutt..
aaa..see..appike, ma olin ta juba täiesti unustanud.. ei tea jah, kuidas tal seal läheb. mis tal ikka minna, ega tema ei jaga enam millestki midagi..
oh, kui da vaid teaks.. jagan. jagan küll vähesest, kuid see-eest palju. jagan sellest valust, mis mind siia tõi. sest see valu mind siin hoiab. kui ma vaid suudaks lahti lasta.
lasta lahti..siis ma hõljuks siit valgelt ja pehmelt pilvelt maale tagasi.
kuna tiivad ei kanna, siis kukuksin vast päris valusalt??
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar