Song for you...

So today I wrote a song for you
Cause a day can get so long
And I know its hard to make it through
When you say theres something wrong

So Im trying to put it right
Cause I want to love you with my heart
All this trying has made me tight
And I dont know even where to start

Maybe thats a start

Cause you know its a simple game
That you play filling up your head with rain
And you know you are hiding from your pain
In the way, in the way you say your name

And I see you
Hiding your face in your hands
Flying so you wont land
You think no one understands
No one understands

So you hunch your shoulders and you shake your head
And your throat is aching but you swear
No one hurts you, nothing could be sad
Anyway youre not here enough to care

And youre so tired you dont sleep at night
As your heart is trying to mend
You keep it quiet but you think you might
Disappear before the end

And its strange that you cannot find
Any strength to even try
To find a voice to speak your mind
When you do, all you wanna do is cry

Well maybe you should cry

And I see you hiding your face in your hands
Talking bout far-away lands
You think no one understands
Listen to my hands

And all of this life
Moves around you
For all that you claim
Youre standing still
You are moving too
You are moving too
You are moving too
I will move you

peegeldus klaasil

mulle meeldib vihm. on alati meeldinud teatud piirini. selline väike peenike udutav vihm, mis tegelikult ei sega jalutamist ja jutuajamist. selline veidi mõnuselat niisutav.. Eestis mõtlesin alati, et pärast sellist vihma saab seeni:) siin ma sellele ei mõtle... mõtlen lihtsalt oma vihmamälestustele... ja neid pole üldse vähe. tegelikult on mul palju "vihmamälestusi".. ja enamik neist on positiivsed. kuigi vahel ma kasutan vihma kattena... pisarate varjamiseks... kuid ma arvan, et aeg-ajalt on see lubatud meile kõigile.

herilaste vandenõu

nii hea, et norras ei ole ühtegi herilast. vähemalt siiani pole ma ühtegi kohanud! paljud juba teavad, kuid neile, kes ei ole kuulnud, siis annan teada, et herilastel vandenõu. minu vastu!!! nad on koopereerunud peaherilase juhtimise alla ning ei põrku tagasi mitte millegi ees.
te ei usuks mind, kuima teile kõigist nende tegudest räägiks... isegi vahel kahtlen.. kuid kahjuks tuletavad nad seda pidevalt meelde.
inimesed ja herilased võivad olla väga sarnased mõnes mõttes. kui mesilane sind nõelab, siis sa saad alati mõelda(kui sa just allergiline ei ole!), et see oli vähemalt tervisele kasulik, kuid herilase puhul ei ole seda lohutustki -- lihtsalt väga valus on. mõne inimese ausad sõnad võivad olla küll valusad, kuid sa tead, et need on vajalikud.. aitavad näha asju selgemalt või juhivad tähelepanu millelegi, mida sa ise üldse ei märkakski... teiste omad aga teevad lihtsalt haiget. ja teevadki. väga väga väga.

the hardest part of holding on is letting it go...

kunagi oli mul sõbranna, kes väga rängalt mulle haiget tegi. mäletan selgelt seda päeva, kui linnast jalgsi koju kõmpisin.. taevas oli hall ja hommikust saadik oli lörtsi sadanud.. ma olin läbimärg ja iga möödakihutav auto aitas sellele veelgi kaasa. ja ma nutsin terve tee nagu väike laps, kuigi ise käisin juba ülikoolis. aga valu mu sees oli nii suur. mäletan, kuidas lõpuks pärast pikka ja rasket võitlust oma südames ma selle suhte Jumala ette panin ja lahti lasin.. otsus ei olnud kerge, kuid püüdsin leppida, et olen oma lapsepõlve parimast sõbrast igaveseks lahku kasvanud. otsustasin ka seda, et ma ei lähe skandaalitsema ega talle näkku heitma kõike seda, mida ta valesti tegi ega seda, et mina sellest üldse teadlik olen. otsustasin lihtsalt enam mitte võidelda. järgmisel päeval ta helistas mulle. ja ülejärgmisel. enne seda ei olnud me kuid suhelnud enam. meie sõprus jäi alles.
üleeile tegin ma sama otsuse natuke teises vallas. ja juhtus jälle sama.

plaan

midagi on tulemas. ma ei ole ainuke, kes seda tunneb... ma ei tea, mis see miski on.. kuid ma tunnen seda õhus, oma veres.. igal pool. seda on näha inimeste ilmes ja paljudes sündmustes. peas trummeldab küsimus: MIKS on juhtunud nii palju kohutavaid asju? miks Jumal ometi laseb oma ustava töölisega sellisel õnnetusel juhtuda... miks Ta lubas Bobi poiste auto maatasa põleda... miks on paljude meie lähedased raskesti v isegi surmavalt haiged... küsimusi on miljon. aga südames ma tean, et sellel kõigel on mingi suurem eesmärk ja põhjus.
tegime hiljuti ühes laagris lastega näidendi. teemaks oli laias laastus Mooses. me kitsendasime asja Egiptusele saadetud nuhtlustele. kui päris täpne olla, siis vaatlesime konnade nuhtlust konnade silmade läbi. ja seal tekkis ka moment, kui konnad olid hämmingus, et miks nad pidid sea tegema... ja siis lõpuks mõistsid, et see on osa Jumala plaanist.
vahel on vaja halbu asju, et Jumala au saaks esile tulla... see võib kõlada jubedalt ja enamik mu mittekristlastest sõpru-tuttavaid-sugulasi haaraks sellest vaimustusega kinni ja hõiskaks, et näed! ongi halb Jumal.. kui ta üldse olemas on, siis miks ta ei hoia oma enda rahvastki... aga hoiab! ma palvetan, loodan ja USUN kogu südamest, et Daniel võib saada täiesti terveks, ta ei jää halvatuks! kuid samas näen ma nii väga, kuidas see õnnetus on kristlasi raputanud.. äratanud.. tegutsema pannud.. ühte liitnud ja pannud Jumalat otsima. juba praegu on see suuri asju teinud meie endi eludes, kes me oleme tema ja ta pere pärast palvetamas... aga see on alles algus.

nõrk

miks ma murdun juba esimese väikese mätta kohal? nii ei saa... kui oled alustanud matka, siis on peamine lihtsalt vastu pidada, isegi kui jõud on otsas ja kõik kohad valusad. ma sain sellega hakkama. nutsin ja sain, miks ma siis seejärel pooleli jätsin kõik? kergem oli alla anda. kergem oli magama jääda, kui edasi võidelda. miks ma uuesti jalgadele ei tõusnud ja katkestamisest hoolimata uuesti ei üritanud? hirm oli. hirm, et keegi ei võta mind enam tõsiselt. et nad näevad minus loobujat.
ja jälle. olen alustanud retke. seekord ei ole see füüsiliselt nii raske. kuid juba esimese künka juures olen peatunud ja kaalun alla vandumist. ometi on mul kogemused, millest õppida... kui ma pressiks end sellest üle... ja siis järgmisest mäest... olgugi, et valupisarad põskedel... mäletan veel seda triumfi, kui ma esimest korda üle finišijoone astusin, nähes, kuidas minu kõrval suured ja tugevad mehed kätel kohale tassitakse.. mina tegin ise selle läbi... ma mäletan seda! aga see mina, kes tollal nii vapper oli, tundub võõras. aga ma ei anna alla. mitte täna.

kiviklibu

nii palju on öelda, kuid ma ei suuda seda sõnadesse panna. veeretan mõtteid oma peas ja kaalun erinevaid variante... aga julgust jääb puudu. ikka tunduks kõik nii võlts. te ei usuks mind nii kui nii. ja ma tunneksin end süüdi, kuigi pole vähimatki põhjust.
seega, kirjutan lihtsalt ühe varju sellest kõigest... ja loodan, et hing leiab veidi rahu. võimatult lollike. ma jonnin. ja haugun vastu. vihkan ennast sellest igal hetkel. kuid muutuda ei suuda.

jõgi

keegi on paberist paadikese jõele ujuma pannud. väikese valge paadikese. kas see tundmatu on soovinud laevukese nii merele saata? see polegi nii kaugel ja vool on kiire... kuid see paadike ei jõua iial merele... ta on takerdunud jõe kohale kummarduva vana paju kuivanud okstesse. vesi vuliseb muudkui edasi ja püüab laevukest hädast välja aidata, kuid edutult. mida enam vett mööda ja läbi voolab, seda rohkem paat vettib ja kulub. tal on olemas veel mingi hägune unistus merest, mis on muutunud ebareaalseks ideaaliks. ta ei mõtlegi, et sinna jõudes tähendaks see kiiret hukku, sest nii pisike paberist laevuke ei peaks suure mere lainetes kuigi kaua vastu. ei, tema jaoks muutub unistus merest iga hetkega aina kaunimaks.. ja aina kättesaamatumaks. unistuses ongi ta juba seal.. ning saab võitu igast lainest, mis tema teele veereb..
väike paadike on jõele jalgu jäämas... peagi laguneb ta tükkideks. võimalik, et mõni tükk jõuabki kunagi mereni... võib-olla ka mitte.

kuu

minu viimase aja tegevustest võib ära mainida:

*tundide viisi rannas lesimist
*veidike ka vees sulberdamist
*hea jäätise otsimist
*rattaga sõitmist
*uute ja põnevate kohtade otsimist, kus sõita (Kopli, Paljassaare, Lasnakas, metsas jahimaja otsimine jne...:))
*ratta parandamist
*Norra minemiseks valmistumist (loe: ohtrat varustuse kokkuostmist)
*tööl käimist (sellega kaasneb päikesepõletus, mida ei saa rannaski!)
*maasikate söömist
*arbuusiaja ootust!!!
*lugemist! (puhas nauding!!!!)
*ülikooli lõpetasin ka ära..

lugu sellest, kuidas konnapoeg kõõrdi vaatama hakkas

elas-oli kord väike konnapoeg.. suht inetuke selline. igatahes meeldis talle hullu moodi piiluda. ta piilus lillevarte tagant, vana katskise savipoti tagant, kummuli ja mõlkis poti alt ja igalt poolt mujalt ka.
siis ühel päeval tekkis tal mõte, et kui kasvataks endale õige tuka! mõtle vaid, kui hea oleks kõiki kogu aeg tuka alt piiluda.. ja üldse ei peaks enam sõltuma välistest teguritest!
mõeldud-tehtud. kasvataski konnapoeg endale tuka. oh seda piilumisrõõmu nüüd!!!
kuid mida enam ta kõiki ja kõike oma tuka alt piilus, seda enam ja enam hakkasid tema suured silmad imelikult käituma. ühel hommikul ärgates avastas konnake suure ehmatusega, et ta ei saagi enam otse vaadata! silmad olid hakanud tuka alt kõõrdi vaatama!

tunneli lõpus paistab valgus...

viimane lõpusirge veel! mõelda vaid, et juba reedel võin jalad seinale visata ja niisama olla:) näiteks terve päeva passida jalgratturite grupisõitu... mis nii muuseas läheb sel aastal läbi ka meie maja eest. vaene vanaisa on hirmus hädas, et ei saa töölt koju autoga, liiklus kinni ja igal pool aiad ees ja meie tänavavahe on võistlustrass.
aga ma võin ka lugeda.. lihtsalt kõike, mis kätte juhtub ja huvitav tundub. ei mingeid südametunnistuse piinu enam, et kohustuslikud asjad enne tegelemist tahaks:)
nii ootan juba, et see kõik läbi oleks.

it is covered

just siis, kui paanika on kõige suurem.. tuleb midagi nii rahustavat ja lohutavat ja head.
ma tunnen ennast kui pehme vati sees. nii nii hoitud. aga see on.. teooria + praktika. see ei ole mul esimene kord elus, kui tegelikult saan vahetult enne rasket olukorda kätte täpsed juhendid, mida tegema pean. vaimses mõttes. ja kui olukord kätte jõuab, on IKKA alguses paanika. aga.. nii, kui ennast kokku võtan ja kuuldu ellu rakendan... laabub kõik. armastan Jumalat!

kaotaja

kus on viimane piir, millest üle astudes enam iial asjad korda ei saa?
vb olen tõesti hull.. vb kujutangi asju ette.. aga ikkagi. ikka veel ei suuda te mulle tõestada, et ma eksin. it's all about seconds... alati.
metsa, kus alles teeb haiget!

tupli türruk

mu vanaisal on üks huvitav arusaam. arusaam rahast. ta on veendunud, et raha ei tohi enda juures hoida. ta ei pea silmas, et see tuleks kuhugi metsa matta... seda hoopis, et raha on kui värske vesi, mis peab kogu aeg voolama. selleks, et raha tuleks, peab seda ära andma.
finantsküsimused on reeglina selline teema, millest enamik inimesi väga hea meelega ei räägi. muidugi arutatakse avalikult ja kõvahäälselt nii õpetajate kui ministrite palganumbreid ja igatsustasusid, reisidele kuluvat raha, söömas kulutatud maksumaksjate raha jne jne jne.. kuid ma pean silmas, et oma isiklikust rahast tahavad suht vähesed rääkida. ei ole just tavaline või populaarne seltskondlik jututeema, kui palju keegi palka saab. või isegi, kui sellest räägitakse, siis harva ollakse ausad.
igal juhul.. et siis raha tuleb liikuma panna.
ma siis panin. viimased päevad olen teinud miljon vajalikku väljaminekut, alustades printeri kassettide täitmisest ja lõpetades rongipiletitega Taanis.. sinna vahele mahub veel hulk pisemaid väljaminekuid. ja siis, kui olin kõik need suured summad minema libistanud oma sõrmede vahelt, helistas mulle mu kallis tädipoeg ja palus kontonumbrit... :) plussi ma küll ei jõudnud... aga küll mõned inimesed peagi veel seda kontokest teada saada tahavad:P

sassis

tunnen, kuidas viimanegi normaalsusekild minust (jäädavalt?) lahkumas on. mu igatsetud saak on niiii siinsamas, kuid ometi täiesti kättesaamatus kauguses. hulluksminemise tunne on. magada ei saa! söömisega on ka omamoodi. njah... eks see ole see kevad! oh.. on seda kõike mulle üldse vaja! taban end rohkem kui kord päevas sellelt mõttelt. mis saab siis, kui midagi ikka nässu läheb ja sellest kõigest ei tule midagi välja? see puudutab tervet mu edaspidist elu nii suurelt.
jah, alles nüüd hakkan mõistma neid, kes enne mind on samas seisus olnud... hirm on. samas suur ootus ja ärevus. ja fantaasia töötab. vaat, et vahel liigagi palju... peaks rohkem reaalsuse ja asjalikkuse juures püsima.
kas ma olen armunud?
ei. ma püüan lihtsalt ülikooli lõpetada...

minevik

ajalugu kordab end. ma surun küüned peopesasse ja surun endas maha soovi minna temaga rääkima.
siiski, ajalugu ei kordu. ma ei ole enam see rumal 14 aastane, kes oma käike ette planeerida ei osanud ja eufooria ja masenduse vahel kõikus. 7 aastat on möödas ja ma olen üht-teist õppnud.
seekord ma tean, kus on piir, mis jookseb tema ja sinu vahel. tema ei ole sina.

jutlus

täna hommikul sain haigena kirikusse ronimise eest preemiaks tõeliselt hea jutluse:) süda sai kinnitatud ja meel rahu. mõned mõtted, mis eriti puudutasid...
kuigi õelatel inimestel võib hetkel hästi minna ja kõik ideaalne tunduda, siis see ei ole püsiv. ja kui õigel inimesel samal ajal kohe mitte ei edene miski, siis see ei tähenda, et Jumal ta hüljanud oleks või et ta ei ole seda ära teeninud. on, kuid hüved lasevad end lihtsalt veidi kauem oodata, et siis kauem kesta. mulle nii väga meeldis kuuse ja päevalille näide. päevalill võib kasvada paari kuuga meetrite kõrguseks, kuid kuusk, millel kulub sama kõrgeks kasvamiseks aastaid, jääb ka kauemaks püsima. aastakümneteks. samas kui päevalill närbub kiiresti.
hetkel võib jah..irvitada ja õelaid nalju loopida, kuid huvitav, mis on püsivam, kas aus ja siiras, ennastohverdav armastus, või salakaval silmakirjalikkus? tänane jutlus kinnitas mulle, et olgu see kui tahes valus, lõpuks jääb pealegi ikka see, mis on õige. see mis on väärt igavikku.

Hurmav Rüütel

avastasin täna ühe fantastilise söögikoha Tallinnas. odav, kuid hea praad, vähe rahvast:P ja PUHAS ÕHK!!! sest suitsetamine on seal keelatud! teenindus on viisakas ja kujundus nunnu.. paremat kohta on raske leida:)
tõelistelt hurmav rüütel... võitis mu südame imekiiresti:)

lase lahti

kõlgun kuristiku kohal ja mu sõrmed ei jaksa enam kauem... puujuur, mille külge nii meeleheitlikult klammerdun, muutub üha libedamaks ja otsekui tahtlikult püüab mu haardest vabaneda. kuulen meeleheitel häält: lase lahti!
mis hullus see veel on? mitte mingil tingimusel ei lase ma ise lahti!!!
lase lahti, see on sinu ainus võimalus..lase lahti ja kohe!
miks ometi peaks ma seda tegema. tean, et ei tohi alla vaadata, siiski eksib mu pilk sinna sügavikku ja klomp tõuseb kurku.. mitte kunagi enam näha, kuulda, tunda... lihtsalt lahti lasta?
lase lahti, et ma saaksin su päästa!
kaua ma enam vastu ei pea... aga kui usaldada seda häält?
sõrmed ei kuula sõna. siiski tunnen äkki, et kukun... hetkeks jookseb silme eest läbi terve hulk pilte... ilusaid pilte.. millest kõigest ma nüüd ilma jäin..
aga siis tunnen, et miski kannab mind... eemale.. kõigest..
.. tagasi sinna.

okasroos

kevad on täis väikesi üllatusi. just vidistas mu akna taga linnuke, kellesugust ma ei ole varem näinud. lilled tärkavad. roosidel on okkad. kui liig hooletu oled, võid väga haiget saada. roosi ei saa kaissu võtta...

time

minu toas ei ole ühtegi kella. ma ei kannata tiksumist. isegi käekell häiris mind. loobusin sellestki:)
mul ei ole vist ajaga üldse mitte kõige parem läbisaamine. kodused leiavad, et ma hakkan alati minema liiga viimasel hetkel, ning siis unustan ka midagi koju ja olen sunnitud tagasi jooksma, ja pean seepärast jooksma busside peale ja ahastades vanaisa anuma, et ta mu autoga ära viskaks.. kasvõi sõidaks bussile, millest ma maha jäin, nii kaua järele, kuini mööda saab...
aeg töötab minu kahjuks. 4 nädalat on aega. et siis... jah. ja siis on see minu käpakeste ulatusest väljas! tik... tak... tik...tak..

NB! Toivo, usu, sa ei ole kell... seega sa EI SAA seda enda kohta võtta lihtsalt!

paanika

paratamatult võtab minu üle võimust kõikide hirmude summa ruut. tulevik näib tume ja olevikki eriti säravam ei ole. kõik rõõm hiljutistest saavutustest tuhmub hetkega, kui mõtlen oma paigaltammuva lõputöö peale. miks mul ei võiks see valmis olla? mis saab siis mu taani sõidust, kui ma ei peaks seda kaitstud saama.. ja norra... jube. ja siis see viimane eksam, milleni on aega napp nädal. kas ma tõesti jaksan selle kõik ikka korraga kaelast ära saada? pean ..ma PEAN! natuke liiga palju on kaalul...

kas ainult inglitel on tiivad?

tahaks lennata. kuid Jumal ei ole minu stadndardvarustuse hulka määranud tiibu. niisiis jääb mul üle vaid unistustes ja unenägudes lennata, sest mis muud need ikka on, kui tuule tiibadesse saanud mõtted.
kui ma vaatan seda väikest liblikat, siis ainus mõte, mis mulle pähe tuleb, on: ideaalne. nii täislikult võrratu! imeline:) kui vaid saaks puudutada ilma sulle liiga tegemata.. kuid need tiivad on nii õrnad. väikseimgi vale liigutus võib purustada su soomus-mustri ning muuta lennuvõimetuks. jah, siis võiksin sind alati enda juures hoida... ütleb miski mu sees, kuid samas.. meenub see liblikas, kelle matsin lapsena suvilas. ma ei ole iialgi nii nutnud ühtki looma mattes, kuid selle väikese liblika pärast nutsin. sest see oli minu süü, et ta suri, mina olin see, kes teda puutuda igatses. enam ma seda viga korrata ei kavatse.

NB! Toivo, ära võta seda isiklikult siin, eksju! ei pea sind liblikaks...

where do you think you're going?

mul on au tunda maailma kõige idiootsemat inimest. kahtlase väärtusega au.
kui lõpuni aus olla, siis tõepoolest, ega ei oskagi sellest rõõmu tunda. sageli varemgi on mind hämmastanud inimeste kitsarinnalisus ja isekus, kuid see lugupeetud indiviid ületab kõik muu. eks selle idiootsusega ole natuke nagu puberteediga: ükski alakas ei tunnista ju ise, et tal see on enne, kui see juba läbi on:) samamoodi tolvan arvab ikka, et tema on see õigeke, kellele liiga tehakse ja kes tegelikult on andekas, tark, osav jne. faktid ja tegelik elu näitavad muidugi vastupidist. suurim idiootsus on arvata, et sinus ei ole midagi idiootlikku.

smile again

iga sõna, mis mulle suunad, on terav kui nael. tungib sügavale ihusse ja sageli südamenigi. valus on, kuid samas tean, et vajan seda tegelikult. ja ma armastan sind selle eest.
veider on see, et nutan, kui ei ole loogilist põhjust. kuid see valu, mida tekitavad sinu otsekohesed, julmad ja südametuina näivad sõnad, toob naeratuse huultele.

sinine hobune

vihma sajab. inimesed kiirustavad töölt koju, pubisse sõpradega kohtuma, teatrisse, lauluproovi, restoraani pidulikule õhtusöögile, sünnipäevale... keegi neist ei märka, et munakivisillutisel lebab sinine hobune. hobuse silmas peegeldub hirm ja ahastus. alles täna ta maaliti ja esitati suure uhkusega õpetajale hindamiseks. nüüd lebab ta siin vihmamärjal tänaval ja inimesed astuvad temast mööda ja üle. nii palju nad siiski hoolivad, et peale ei astu. siiski... oh.. oli seda vaja siis! suur jalajälg otse keset selga! kui tal oleks pisarad, siis ta nutaks, kuid kes seda märkaks... kui ei märgata sinist hobust... siis ei märgata ka tema pisaraid.

ulata mulle käsi

kevadiselt külm ojake kihutab mööda oma sängi. mul ei ole aimugi, kust see alguse saab ega kuhu lõpuks suubub.. aga hetkel on ta ees minu teel. vaatad vastaskaldalt ja naerad. päike sillerdab sinu silmades ja igast sinu näojoonest näen reipust ja rõõmu, su naerulohukesed... sinna võiks pesa teha! no mida sa ootad, ulata mulle käsi ja aita mind siit üle!:) ma ei taha sinna jäisesse vette sulpsatada! ulata mulle käsi.. ja läheme edasi. koos.

woah!

Imeline päev! võrratult kevadine ja soe ilm, veidralt omanäoline ja isegi huvitav koolipäev, fantastilised uudised kirjateel... mida enamat võiks veel tahta!? tunnen end, kui kevadine liblikake, nii kerge ja muretuna:) tahaks kaisutada tervet maailma! tahaks oma suurt rõõmu kellegagi jagada.. nii väga! nüüd on vaja veel vaid koera sabast üle saada ja siis võin rõõmustada ja oma plaanid teoks teha. nüüd on kõik kinni vaid minus endas. kui suudan.. pean:)
wiiiiiiiiiiiiiiiii!!!!!

ebaõiglane

miks on nii, et mõni inimene võib lõpmatuseni teistele haiget teha ja sellest iga kord puhta nahaga pääseda?
miks tehakse mõnele rohkem liiga kui teistele?
kus on siin nüüd siis õiglus???
on. tegelikult on. see, kui hetkel on asjad halvasti, ei tähenda, et need alati nii jääks! Jumal on õiglane ja seega isegi kui täna on õelal olemine reibas ja ta naudib oma sõnade vilja, siis tegelikult peaks ta värisema. värisema selle ees, mis teda ees ootab, sest Isa ei salli ebaõiglust ja Ta hoiab neid, kes teda oma südames tõeliselt otsivad ja armastavad ja kes oma sammud Temaga kooskõlastavad.

nii saan sind lihtsalt armastada

eile öösel ei saanud und. tuhnisin läbi oma vanad lapsepõlves kogutud kaardid ja muu taolise träni, mis karpidesse kogutuna kapis seisab ning mida ma ikka aeg-ajalt lappan ja meenutan. leidsin sealt oma kaheksanda klassi kirjanduse referaadi, mis iseenesest oli kolme luuletuse lahtikirjutus. ja mul jäi suu lahti. kas tõesti teadsin ma juba 13 aastaselt seda kõike!? ma lausa pugisesin rahulolust... mulle meeldis see, mida olin kirjutanud. isegi nüüd.. kaheksa-üheksa aastat hiljem. tõepoolest huvitav oli lugeda, et seal oli kirjas üks minu olulisemaid elupõhimõtteid... kuna copyright kuulub mulle siis:

... miks tajub inimene alati liiga hilja, et õige hetk on mööda lastud... ela nii, et sul ei oleks endale hiljem midagi ette heita. ole maailmale avatud, siis on maailm ka sinule avatud ja ära varja inimeste eest oma tundeid, isegi siis, kui arvad, et need jäävad vastuseta...

nüüd, suurema, targema ja elukogenumana, tõden, et see on natuke naiivne... kuid kehtib siiski: ma olen maailmale avatud. tollal, seda kirjutades, ei olnud... kuid nagu näha, siiski tundsin, et tahaksin olla.
kuigi olen kergesti haavatav ja nuga mulle selga lüüa pole keeruline, sest kõik minust on väljaspoole näha, ei karda ma seda.
nagu üks 13 aastane tüdrukuke kunagi kirjutas: paljud inimesed teevad ennast ise õnnetuks, kartes välja öelda tõde.
nii see on

tulemas on kirju suvi...:)

see suvi saab olema nii erinev kõigist teistest. ma tunnen seda iga oma keharakuga! nii palju uut on ees ja nii palju on vaja teha.. enne sügist. nii palju näha ja kogeda..
kõige olulisem aga see, et nii palju on vaja anda ja öelda. väljendada armastust ja soojust ka siis, kui see tundub kaduvat musta auku. kuid minu südames on piisavalt armastust, et see jõuaks ka kõige sügavamasse ja kaugemasse soppi. ja see särab sealt tagasi. kusagil seal sügaval nukkub midagi imelist.
selle hooaja esimene...
:)

kevadvihm

lootsin eile näha esimesi kevadlillekesi oma nina mulla seest välja pistmas. kahjuks vaatas mulle majanurgas vastu kõrge lumehang. mõned päevad veel ning siis peab ka see taanduma kevade soojuse ja päikese ees!
tänavad on kaetud täiesti võimatu löga ja veega. linnast koju tulles loobusin lompidest mööda ronimisest, sest see osutus suisa eluohtlikuks.. ja samas, ma olin ju niigi läbimärg... sellel ei olnud enam suurt vahet, kas marssisin otse lombist läbi või mitte. koju tulles jõin sooja teed ja panin kuivad riided selga; enesetunne oli laes -- kevad on lõpuks ometi käes!
süngest hallist taevast sajab ja sajab ja sajab... VIHMA! selline tunne on, nagu oleks talv kestnud terve igaviku... millal ma viimati nägin vihma? vihmapiiskade trummeldamine mu akna taga äratas mu hommikul kell pool seitse hommikul... ja ma ei sutnud seda uskuda.. vaatasime ja kuulasime seda koos õega... kuidagi värske ja uus tunne on. nagu pühiks see vihm ja taanduv lumi minema midagi vana ja aegunut.
samas tuleb lume alt välja palju prügi ja mustust... mida koristatakse veel jaanipäevani! kuid see on vaid murdosa... vaid hale jäänus sellest vanast.. mille kevadine suurvesi minema uhub.
tunnen südames suurt vabadust. ma lasin lahti. veel tunnen armastust. suuremat armastust kui iial varem. tõelist armastust.

tuhat ust on lahti mu ees...

tunnen end kui Alice imedemaal! mu ees on hulk uksi ja ma ei tea, mis ühegi nende taga ootamas on. karta on, et läheb katse-eksitus meetodiks, kuid kas see ikka töötab siin? mis saab siis, kui esimene, mille avan, osutub valeks, kuid samas ei ole võimalust uuesti proovida?
mis seal ikka! elan ikka vaid ühe korra.
astun veidi arglikult selle ukse suunas, mis kõige sümpaatsem tundub. vajutan linki ja uks vajub irvakile. so.. this is it!
vups sisse:)

ootusärevus

iga kolme minuti tagant piilun oma mailboxi, endal käed värisemas ja süda puperdamas. vastust ei ole. veel. küll ma olen ikka kärsitu, kuid oodates tundub aeg nii mitmeid kordi pikem! argised pisiasjad on juba läbi mõeldud. plaanid tehtud, unistused aina reaalsemat kuju võtmas.
lähen vaatan veelkord, ehk nüüd on vastus tulnud...

downfall

arvasin, et olen tugev.
arvasin, et pakatan energiast ja tegutsemistahtest ja et mitte miski ei suuda kõigutada mu head enesetunnet. arvasin ju, et olen tugev.
and I was so wrong...
vaid viivuga suutsid selle nullida.
aga see on ajutine.
sest tegelikult olen ma ikkagi tugev! ükskõik, et mind sihilikult alavääristad. tegelikult sa vaid kasvatad mind. olema sellest kõigest üle!
kasvamine on valus.

uued tuuled

villu ja mihkel olid vennad. nad elasid oma igapäevast elu, käisid tööl, veetsid sõpradega aega ja aeg-ajalt käisid kodust kaugemal ilma kaemas. nad olid vennad tuuled. nende igapäevatöö seisnes puhumises. elasid nad Eestis, mis on üks rahulik kohake ja hea karjääri alustamiseks puhumise vallas, sest siin saab rahulikult alustada. arenemisruumi on ja samas ei ole nõudmised liiga suured, ei oodata suuri keeristorme ega väga tugevat puhumist.
niisiis oli neil kahel väga rahulik ja idülliline elu.
kuni nende kodumaile saabus bella. bella oli noor tuulehakatis, kelle erialaks oli tuisk ja talvine puhumine. ta ei nautinud midagi rohkem, kui keerutada lund ja tuisata täis inimeste suure vaevaga lahti aetud teid ja radu. ise itsidates liugles ta üle maa ja keerles kui vurrkann suurest rõõmust, lumi kui juuksed ümber tema heljumas...
ühel ilusal päeval kohtas ta villut.
see oli armastus esimesest silmapilgust. villu ei olnud iial varem kedagi sellist näinud. nii noor ja nii ilus oli bella.
sellest päevast alates püüdis villu leida üha uusi mooduseid, kuidas bella tähelepanu köita: küll ajas ta talvel mere küle kallaste, küll langetas suvel metsades keerutades puid. mihkel andis endast parima, et teda korrale kutsuda, sest vanema ja targemana aimas ta, milleni see kõik viia võib, ning ta ei eksinud.
bella ei märganud aga villut, sest tema tormises südames oli koht vaid ühele. kogu tema maailm tiirles ümber mihkli. selle elukogenud, ilusa ja tagasihoidliku iili ümber.
ühel päeval juhtus midagi enneolematut -- tervel maal valitses täielik tuulevaikus.
kõik olid läinud. kõik.
nüüd ei jäänudki üle muud, kui jääda ootama uusi tuuli, mis tooks uut värskust ja elu.

kevadväsimus

aknast väljavaadates tuleb juba väga selline, soe tunne: päike sirab taevas.... puud on kaetud pehme värske lumega.
täna algas märts. tahaks, et see lumi oleks juba läinud! ükskõik, kui ilus see ka ei ole, ma tahaks juba sooja! tahaks midagi rohelist närida...sest kõik mu eelmisel aastal endasse ammutatud energia on otsas. olen kutu mis kutu. jaksan ennast vaevalt liigutada. vähemalt paistab päike juba soojalt:)

bittersweet

you are bittersweet.. to me. igavesti kättesaamatu -- igavesti ahvatlev...

armas olend.

õrritav ja ise nii verejanuline.

silmad, mis ühel hetkel on soojad ja kelmikad, järgmisel hetkel keskendunud. keskenudunud sellele, kuidas mind maha murda.

üksi ei ole ainult hea või ainult halb! igaühes meist on pisut üht ja veidi rohkem teist. sinus on mõlemit piisavalt.

kõige ilusam

paari päeva eest sattusin sorima vanades pildikaustades. leidsin sealt kõige ilusamad pildid oma kõige lemmikumast. igatsus tuli peale. kõige suurem igatsus. aga see tuli tappa. kõige julmemal moel.
vanades asjades sorimine toob alati mälestused kaasa. sellepärast see ongi nii minulik. olen püüdnud muuta seda, et elan minevikus, kuid nüüdseks loobunud. miks peaks ma end muutma selle pärast, et mõnele ei ole see mokkamööda?
igavesest igavesti elan ma ilusates mälestustes ja veel kaunimates unistustes. reaalsus on karm, kuid ma saan sellega hakkama:)
kõige ilusam mälestus sinust...

ei too tulu?

ainuke tõeline väärtus siin elus on raha! midagi teha ilma sellest materiaalset tulu saamata, on lauslollus ja see jäägu tõesti vaid mingite siiralt usklike halastajaõdede või ennast vihkavate ekstsentrikute pärusmaaks. mina ei kavatse liigutada oma väikest sõrme ka, kui te mulle selle eest korralikku tšekki välja ei käi. kes ma teile olen? loodate ära kasutada mind ja minu ainulaadset andekust! seda te võite ju loota. ma ei köhi ka, kui te mulle ei maksa!
dollarid, eurod, naelad -- kõik sobib. mida rohkem, seda uhkem.
kas ma kuulsin sõna moraalne tasu? lubage naerda! jah, just! püüate mind petta, lubades minu töö ja vaeva eest vaid südamerahu ja head enesetunnet. kas te siis ei tea, et seda ei saa raha eestki osta. mida siis veel ilma rahata!

vanus

vana Miska istub palgivirna otsas ja vaatab lähedal askeldavaid varblasi.

tegelikult peaks ma neid taga ajama, kinni püüdma ja maha murdma. no.. kui just veriseks ei tahagi asja ajada, siis vähemalt laiali võiks nad ju ehmatada, selles poleks küll midagi halba.
aga ei jaksa. liiga palju aastaid on turjal.

vaikselt pöörab ta oma pilgu teisale ja uneleb edasi. kunagi oli ta kõige kardetum kass terves naabruskonnas, isegi koerad teadsid ja austasid teda. nüüd on aga uus põlvkond peale kasvanud ja need, kes teda teadsid ja austasid, on ammu parematele jahimaadele siirdunud või siis vinduvad kusagil kuuri või toanurgas. kuigi! paar päeva tagasi oli naabrite mustavalgekirjut Nurri näha aias ringi liikumas. aga samas... ta ka ju suht poisike alles..
ei..aeg läheb kiiresti. vana kass hingab sügavalt sisse ja välja -- kassid ei ohka-- ning keerab end mõnusasti kerra.
varsti tukub ta juba rahulikult ja varblaste sädin ei saaks teda enam vähem segada..

i don't know what to do..

i'm so scared about the future
and i want to talk to you...

silmad kinni.
kõrvad kinni.
näpud sõlme.
süda lukku.

hull

valged seinad ja valge lagi. mitte ühtki kaaslast peale mu oma mõtete, mis ahastust tekitavad. istun vakselt nurgas, sest märatsemisest ei ole kasu. proovisin juba. väsinud olen. kuid magada ei suuda.
nagu pilve peal! kõik on valge ja pehme... kui ma vaid need käed sõlmest lahti saaks, siis ma näeks juba täitsa ingli moodi välja...
sisemiselt on see aga põrgu. teravaim valu, mida iial tunda võib, on üksindusest tulenev. ja ma olen selles kohas ihuüksi.
need, kes väljas, on ammuilma mind unustanud. elu läheb edasi. vahel harva keegi mõtleb, et huvitav, kuidas tal seal läheb. kui ta seda mõtet mõne sõbraa jagab, ei taba to teine esimese hooga äragi, kellest jutt..
aaa..see..appike, ma olin ta juba täiesti unustanud.. ei tea jah, kuidas tal seal läheb. mis tal ikka minna, ega tema ei jaga enam millestki midagi..
oh, kui da vaid teaks.. jagan. jagan küll vähesest, kuid see-eest palju. jagan sellest valust, mis mind siia tõi. sest see valu mind siin hoiab. kui ma vaid suudaks lahti lasta.
lasta lahti..siis ma hõljuks siit valgelt ja pehmelt pilvelt maale tagasi.
kuna tiivad ei kanna, siis kukuksin vast päris valusalt??

Wish I could find a way to disappear

kui saaks valida ühe päeva, mille ma kalendrist kustutaks, siis see oleks kahtlemata 14.veebruar. igaveseks. siis ei peaks ma iial tundma, et on üks päev, kui kõik on õnnelikud ja armastatud..aga mina vaid seda üksikum. siis ei peaks ma iial enam piinlema ja ootama, et kas ma saan ka siiski igatsetud sõnade osaliseks. ei oleks ju palju vaja, kahest sõnast piisaks.... aga loll on midagi sellist üldse loota.
valus on!

härmatis

lumi krudiseb külmast, kui ma vaikselt sammun kodu poole. kell pole üldse nii palju, kuid terve mulle nähtav Pärnu mnt. lõik on täiesti tühi -- ei ühtki autot ega inimest.
peab mainima, et jube mõnus on sedasi üksi kodu suunas tatsata, vaikselt süveneda omaenda mõtetesse ja mitte märgata ümbritsevat. sest ümberringi on nii vaikne ja karge.
pea on selgem. silmad küll punetavad ja kipitavad, kuid südames on kindlus. ja rahu. sest kõik on tegelikult korras. alati ei peagi elu lihtne olema.
aga hetkel ei saa midagi lihtsamat ollagi, vaid parem jalg vasaku ette ja vasak parema ette. siin-seal tuleb veidi ettevaatlik olla, sest mitte kõik kaaskodanikud ei vaevu regulaarselt libedatõrjet tegema..
hea on olla.

tühi koht..

pisarad voolavad täiesti ohjeldamatult. see, et neid nii palju on, ajab mind vaid rohkem marru ja ma nutan veelgi rohkem... miks ei võiks sa minust kasvõi imenatuke hoolida.. miks pead sa mind lausa põlgama!?
ma ei suuda seda uskuda. kuid mis teha... see, et mina silmad kinni panen ja seda nägemast keeldun, ei tee kolli olematuks.
koll istub seal ja põlgab mind. lihtsalt. sest ta ei näe minus midagi.
kas minus on siis üldse midagi....
või olengi tühi koht..millel lihtsalt liiga hea arvamine endast...

I never will forget...

pimestav valgus. värskelt mahasadanud lumi. päike. karge õhk. tuuleiil, mis paneb mind salli koomale tõmbama.

jään napilt trollist maha. tatsun jalalt jalale, et natuke sooja saada.

buss. mobiil heliseb: isa. seejärel valin värisevate sürmedega teise numbri. kutsuv toon.
vastust ei ole.

uus helin. sina. armas. taevalikult armas. vähemalt hetkel. vähemalt täna.

lumi. tänavavalgustuse peegeldus jäätunud ja siledaks libistatud lombil. selges taevas säravad tähed. külma enam ei tunne.

armastan.

Jumalast piisab

ära sa karda ära sa pelga,
Jumalast piisab...

miks sa väidad, et minu armastus Jumala vastu välistab armstuse inimeste vastu!? kas sa ei näe ise, kui karjuv vastuolu on sinu enda jutus, kui sunnid mind tõestama midagi, mida ei ole võimalik minul oma sõnadega sulle tõestada.
ütled, et teed seda armastusest... ma tean, mis on tegelikult see, mis sind ajab seda tegema.. nii kahju..kuid armastusest on asi VÄGA kaugel..
kitsarinnaline ja silmaklappidega ei ole ju mina. meist kahest vaid üks üritab teise ajusid loputada ja oma maailmavaadet vahendeid valimata peale suruda, väites, et teeb seda armastusest.. kas sa tõesti ei taipa, et sa teed just seda, mida sa ise kristlastele ette heidad? püüad vägisi mu tõekspidamisi vääraks keerata... juurida välja minu usku... lihtsalt selle pärast..et sina ei usu..siis ei ole Jumalat olemas? sinu arusaam kristlastest ja kristlusest.. see ei ole isegi mitte iganenud...see on kujundatud... inimeste poolt, kes on pühendunud selle hävitamisele. ja sa lihtsalt ei näe seda.
aga ütled, et mina olen pime.
ära iial sunni mind valima!
sa tead, kelle ma valin...

armastus kõik on ja kõik muudab heaks

armastus on lill -- see kasvab, õitseb ja närtsib.
armastus on õhk -- ilma selleta ei suuda sa hinga.
armastus on vesi -- me kõik januneme selle järele.
armastus on piin -- pikk ootus teeb südame haigeks, kuid täideläinud igatsus on elupuu.(Ps.13:12)
armastus on briljant -- ta tuleb suure valu ja vaevaga teemantist lihvida.
armastus on laul -- see heliseb su hinges päeval ja ööl.
armastus on ookean -- sinna võib igaveseks uppuda.
armastus on tuli -- kui sellega hooletult ümber käia, saab kõrvetada.
armastus on veri -- see voolabab mu soontes
armastus on otsus -- otsus uskuda ja loota ja usaldada.

need, keda kõige rohkem armastad teevad sulle ikka kõige rohkem haiget...

kõik ei ole vist päris korras... kui iga kord tänaval, kui mõni suur auto minust mööda sõidab..ja ma südames tunnen, et kahju, et see mööda läks. kahju, et see ei olnud minu piina lõpp...
millest selline jube tunne mu sees? kui vaid teaks, ega halvad asjad ei tule ju iial üksi..ikka kambakesi. niiet, ma ei teagi, mis on see, mis kõige enam haiget teeb ja mis on see, mille kaudu ma lihtsalt auru välja lasen. sest sageli on ju just nii, et see, mis kõige enam haiget teeb, selle matan enda sisse ja reeglina keegi ei teagi, et see seal on. kuid see valu leiab väljapääsu mõnd muud teed pidi.. mingist pisiasjast meeletu kisa üles keerutades. ja siis kõik mõtlevad, et olen lollakalt tujukas.. mida nemad ka teavad!
kui ma isegi ei tea.

Rõõm Issandas on mu tugevus

nii hea on naerda!
lihtsalt naerda ja naerda ja naerda, kuni enam ei jaksa... kuni kõhulihased appi kisendavad ja kõik sind juba hulluks peavad. kust tuleb see kõik, mis mulle annab jõu naerda?
naerda keset seda hullumeelset ja pea ees hukatuse suunas tormavat inimkonda... naerda, kui vähesed suudavad siin üldse midagigi helgemat näha....
Jumal... sest rõõm Temas on tõepoolest suurim, mis kellelgi olla võib.
ja minul on see trumpäss!

need pisiasjad...

kollane, punane ja roheline täpike... terve maailm ühes õunakeses, millest keegi on suutäie hauganud.. nii vastupandamatu naeratus ja süütu pilk. see üllatus ja pettumus su hääles... kui sa vaid aimaks, kui hea see on!


And it's been awhile
Since I've seen the way the candles light your face
And it's been awhile
But I can still remember just the way you taste...

niisiis... et miks ma pole siia ridagi kirjutanud viimasel ajal?
ei ole laiskus! annan teile kõigile lihtsalt piisavalt aega, et tutvuda ka minu vanemate kirjutistega;)
ah et loetud juba kõik? wow.. seda poleks küll uskunud.. aga lugege siis veel üle!

tegelikult on kogu mu allesjäänud energia suunatud oma reisimuljete ülestähendamisele (neid saate varsti lugeda) ning eksamitele, mida pole kahjuks sugugi vähe.

aga et siis.. pange vaim valmis mu muljeteks vahvast Komi Vabariigist!!!

Ametlik teadanne!

Annan teada, et järgmised 9 päeva viibin kaugel ja külmal Venemaal. kui väga täpne olla, siis Komimaal.
Komimaa iseenesest ei olegi nii kaugel..kuid sinna sõit võtab meil siiski aega mitu head päeva, sest venelased ei oska teadupärast midagi kuigi korralikult ehitada, nii on ka raudteedega.. rongid saavad seal sõita vaid umbes 50 km/h. oh seda pidu: mind ootab ees 36 tundi rongisõitu mööda venemaad!!!! kas pole vahva!
igatahes, hoidke mulle pöialt, et ma ellu jääks ja mingid kurjad vene onud mind ära ei röövi;)
kalli kalli teile ja vahvat algavat/alanud uut aastat!!!

Teie,

Triin

..let them hate me!

miks te nii teete? ma ei ole teile iial midagi kurja teinud. või on armastus kurjast? ei..ei ole!
miks te mind ära ajate? kas ma olen iial teile hambaid näidanud? ei... kui üldse..siis vaid selleks, et naeratada...
aga nüüd olete otsudtanud must lahti saada. just nüüd..jõuluajal..kas arvate, et mulle see aeg ei ole teise tähendusega??? loomulikult on! ka mina igatsen siis armastust ja lähedust. ja soojust. väljas on nii külm.
minu südames ka. värisen üleni...ei teagi, kas rohkem hirmust, kurbusest või külmast..kõik on nii segane.
kuid ma ei anna alla. nii kergesti. nüüd saate näha, mis puust ma tegelikult olen! ilma võitluseta ma areenilt ei taandu. võite mind vihata.... vahet seal on... kas te mitte juba nüüd ei teegi seda? kuidas muidu ajaksite te mu jõuluajal tänavale? miks te siis üldse avasite mulle oma ukse?
nii palju küsimusi... ja ei ühtki vastust. te ei suuda ju mu silmadest lugeda... olete kunagi üldse üritanud? ei ole? seda ma arvasin.
teadsin.
ma ei ole kõige ilusam ja kõige targem. ma teen tihti pahandust. aga teie mu omale võtsite.
aga..et siis. ma armastan teid endiselt. kuid ei lase end kohelda kui rämpsu ja lihtsalt prügimäele või metsa visata!
mis sellest, et olen vaid väike segavereline krants...

selle aasta...

... suurim õnnestumine: mu töö
... parim tegu: Velts, kui ta mulle pool hapukurki ja lihapiruka andis...
... meeldejäävaim inimene:
... suurim üllatus: ma suudan seda?
... vihaseim tüli: rate vs orkut...
... valusaim kaotus: vanaema
... magusaim võit: iseenda üle
... tegija: maakler
... lõhkuja: Elukas
... lemmik: Tiiger
... parim pilt:
... suurim hirm: et kaotasin kõik
... vale: ma saan sellest üle..
... magusaim suutäis: võileivatort
... kuumim hetk: kruusatee... parmud.. lauspäike.. 31 kraadi.. 5 kilomeetrit jalutust.
... õnnestunuim reis: Taani
... lõbusaim lollus: chocolaterie... fotokas..Inga-Bel
...

tha mark of love

avastasin just, et mu sõrme ots on kuidagi tiba veider.
kui hoolega vaadata, siis on näha, et see pakitsus seal tuleneb väikesest südamekujulisest marrastusest nahal. mul ei ole halli aimugi, kuidas see sinna sai. aga seal ta on.
äkki homme enam pole. ei tea ju... võimalik, et on ka. eks siis näeb:)
kui see vaid ennustaks peagi saabuvat õnne....

***

päike on peidetud sinu silmadesse.
vihm minu omadesse...
ja meie vahel on vikerkaar.

luukered

kellel meist ei oleks mõnd luukere kapinurgas.. tolmu all peidus. ikka mõni leidub. sellised mäletsustused ja sündmused, mille ilmsiks tulekut me iga hinna eest vältida püüame. reeglina avalikuks saavad need just kõige ebasobivamal ajahetkel ja hävitavad siis meelerahu täielikult. vahel oleme ise need ammuilma unustanud ja elus uue lehe keeranud, kuid sel hetkel, kui nende külm kondine haare taas meid kätte saab... siis on see seda hullem.
mida siis teha? avameelselt kõik alati endast välja rääkida ja näidata? jah, see tagab teatud respekti... kuid sagedamini lahterdatakse läbini siiras ja naiivselt ausameelne inimene lihtsalt tobukeseks. või siis leitakse, et ta on häbitu ja taktitundetu, kes ei tea kommetest maad ega ööd.
see on vaid vesi intrigantide veskitele... sest.. mida rohkem luukeresid me omal kapinurka peidame, seda rohkem on neil midagi, millest tolmu üles keerutada ja millest kinnihaarates kaaskodanikele kaikaid kodaratesse loopida.

rämps

leban kõnnitee äärel ja ligunen- ma olen rämps. inimesed kõnnivad must mööda ja teevad näo, et mind ei ole olemas... mõni annab jalaga, kui ette jään. lakkamatu vihm. niiskus imbub üha sügavamale minusse, varsti ma ei püsi enam koos..ja lagunen. siis on terve tänav mind täis. minu tükke. kuni tuleb kojamees ja mu kokku pühib.. ning konteinerisse viskab.. sinna, kus on teised minusugused.

mustikas

mustikas värvib sõrmed ja hambad naljakalt siniseks. kui hooletult ja kugistades süüa, nagu mina, siis ka huuled ja pool nägu. kui mina ikka mustikametsa satun, siis sealt naastes olen kõrvuni sinise-punasekirju...
kui ma vaevuks korralikult marju noppima ja ilusasti ükshaaval suhu panema...
siis ei oleks ma enam Triin. niiet... armastage mind sellisena nagu ma olen! mustikatest kirju, tunnetest sassis, emotsionaalne ja tasakaalutu, rabistav ja kiirustav, jutukas ja lausa totakalt avameelne...
palun, armastage mind sellisena...

aeg

Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:
aeg armastada ja aeg vihata,
(Koguja 3:1, 8)

... ja veel mitu olulist asja...

Koguja ütleb Piiblis, et kõige jaoks on aeg.
kindlasti on tal õigus...
aga mina ei oska lihtsalt aega õigesti planeerida.
kahju sellest.
aga mis seal ikka...
üritan uuesti..
ja uuesti
..ja siis uuesti.

password

ahastamapanev vaade, kui su ees on must ekraan, millel üksik kollane kastike, mis nõuab sinult salasõna.
salasõna, mida sa ei tea.
kolmas katsetus manab esile mingi tärni. kas selleks korraks on katsetamine lõppenud? lülitan arvuti välja..ja tagasi sisse. seekord on mul salasõna olemas. ja lähebki..esimese korraga.
aga sellest ei ole kasu.

30. november

uksest välja astudes hämmastab mind avanev vaatepilt: väljas sajab nii laia ja tihedat lund, et nähtavus on vaevalt mõniteist meetrit..heal juhul... kui suudad silmi lahti hoida. ilus, kas pole? selline jõulutunde moodi asi tuleb korraks juba peale. kuid maas millegipärast lund ei ole. hmm, milles asi? njah. soojakraadid, see imeilus valge lumi on tegelikult lihtsalt lörts, mis maaga kokku puutudes üsna kiiresti sulab, jättes järele vaid pruuni löga. kõik ei ole see, mis pealtpoolt paistab.
siiski, siin-seal on maa ka valge. ja natuke jõuluootusest hiilib vargsi südamesse...

When will we ever learn?

selle aasta Pöördepunkti esimesel õhtul rääkis Mihkel loo indiaanlastest, kes käisid ja reha otsa astusid. tollal võttis muigama... kuid ajsa tõsidus ja aktuaalsus jäi veel tunnetamata. täna on peas üks küsimus: When will we ever learn? mispärast ei piisa ühest või kahest korrast selle tobeda reha otsa astumisest? ma saan aru, et esimene kord vb ei märka..aga teinekord? kas tõesti tänaäeva üliinteligentne inimene on kaotanud õppimisvõime? kui rikud mdiagi üks kord ära.. ÕPI SELLEST! ja järgmine kord korrigeeri vead, et tulemus võiks olla teine. hästi, teine kord kukud ka veel... aga rohkem ei saa! vahel piisab elus ühest eksimusest, et tagajärjed oleks pöördumatud.. õnneks mitte alati, kuid ei tasu sellega arvestada!
seega... aitab!

salvatud

kahtlustan, et olen täna ussilt nõelata saanud. kõik sümptomid on olemas.. väga raksel kujul.
ja ma nägin teda vingerdamas... mööda toapõrandat.
jah, pole kahtlust, et heatujurästik on siin olnud ja minusse oma "mürki" süstinud.
ma jooksen mööda maja..suurimaks sooviks on iga kolme sammu tagant hundiratast visata..
iga väikseimagi ütlesmise peale naeran end oimetuks..isegi, kui see oli öeldud torkena..lihtsalt nii naljakas on, et keegi püüab mu tuju täna rikkuda.. täna.. hullud!
kui vaid saaks selle ussikese kinni püüda ja igaveseks oma voodi alla peita!
kuid siis ei oskaks vist seda seisundit enam hinnata...
elamus.

kellavärk

mu väike vana fantaasia on nii elavake, et piisab vaid imetillukesest tõukest ning juba ongi käima lükatud üks väga isesugune masinavärk. see meenutab natuke kellamehhanismi, et on palju hammasrattaid, mis üksteise külge haakudes aina uusi omataolisi liikuma panevad ja lõpuks siis midagi nähtavat, ehk siis osuteid, liigutavad. samamoodi on minu peakeses..
aga kui üks pisike hammasratas natukene kohapealt ära nihkub, siis kell on rikkis ja jääb seisma. minu fantaasia ei jää, ta jookseb vaid oma rööbastelt maha ja siis ei tea ma iial, mis sellest kõigest välja tuleb. või ei tule.
sageli olen ma ise nende seas, kes tulemust alles sihverplaadil näeb. siis jah ei jää enam eriti aega välja mõelda, et kuidas ma võiks reageerida või olukorda päästa. vahel ei annagi. aga ma lasen ennast sellest vähe kõigutada. selleks ajaks, kui teised reageerivad, olen ma juba kadunud järgmist tulemust ootama kusagil kaugel mujal.. või siis kaotanud igasuguse huvi.. ja ei lase end segada teiste arvamusest.
vahel kui mu süsteem on nässus.. on nii, et ma eeldan, et tuleb üks vastus või tulemus... ja ma olen selleks valmis, mul on ju ba selline nägu peas, mis on valmis selle uue ja meeldiva asja kuulmiseks. aga siis... tuleb sealt täpselt vastupidine. sa nuga..naeratus on ikka veel mu näol...kuigi see on vaikselt grimassiks muutunud.. püüan seda vormi saada aga ei õnnestu hästi! miks siis nüüd nii... miks tegelikus ei klapi fantaasiatega..isegi kui need on mööda oma loogilist rööbast jooksnud? kui kõik oli lausa loogiline!
mis siis muud, kui kiiresti kiiresti mask ette ja rattad uuesti tööle..

kivi

"kui palju see kivi maksab?"
"südame"
"hästi, ma võtan selle. siin on mu süda"

mõtte(tuse)d

üks asi, mis kusagilt kunagi ammu vaadatud laevahukufilmist (võimalik, et Titanicu vanem variant) meelde jäi ja mällu sööbis, on see, et uppuvast laevast tuleb kiiretsi eemale saada. ei tohi jääda ootama, et kui ahtri serv, mille peal ma seisan, vee piirini jõuab, siis on hea madal sealt vette astuda....pealegi, siis ei jää ju enam muud üle... ei! enne seda tuleb hüpata, sest muidu tõmbab laev su põhja kaasa.
seesama kehtib kõikjal. tuleb osata õigel hetkel selg keerata ja uues suunas astuma hakata.
heh, kui lihtsalt see kõlab! tegelikult on asi veel lihtsam. aga me ise mõtleme selle endale raskeks. kui keegi suudaks takistada mind pidevalt mõtlemast, siis see keegi teeks minust maailma kõige õnnelikuma inimese. teeks? vahel on ilusaid mõtteid ka..mõtteid, mis ise teevad mul tuju heaks. reeglina siis kaunid mälestused ja ilusad unistused. viimased aga kipuvad liiga kõrgele heljuma ja siis see potsatuse hetk jälle... siis tuleb meelde: ai, need mõtted!
kahjuks ei saa ma välja lülitada oma cortex cerebrit.. kuigi vahel ju tahaks. tahaks mitte mõelda..tahaks mitte mõista..tahaks mitte mäletada. ent see pole minu teha -- selle nupu juures on keegi kusagil kõrgemal, kes teab paremini kui keegi teine, mis on hea ja vajalik, mis mitte. siiamaani pole Ta seda veel vajalikuks pidanud.

away from the sun

mul on tegelikult ka kõik sõnad otsas!
liiga suur kaos on sees.

sometimes love just aint enough...

But there's a danger in loving somebody too much,
and it's sad when you know it's your heart you can't trust.
There's a reason why people don't stay where they are.
Baby, sometimes, love just aint enough.

ükskõik...kui palju ma sellesse end ei paneks.. ükskõik... kui meeletult suured ja sügavad on mu tunded... vahel sellest ei piisa. ei ole võimalik armastada mõlema eest. hetkel ma näen ja mõistan seda.. homme ehitan oma purustatud unistused uuesti üles..lapin augud, mis reaalsusel mu sinisesse mulli sisse voolata lasid...
praegu on mu süda tükkideks ja mõistus sassis. homme..ma unustan selle... ja lähen edasi. ma olen sõltlane. jah..ma olen sinust sõltuvuses. oi, kuidas ma seda vihkan! mitte sind.. ennast..kuidas ma sain nii nõrk olla..ja selle siia lasta? aga mul ei ole enam tagasiteed..ja keegi ei suuda mind aidata! mitte keegi!!! see on asi..mille pean lahendama mina... ja ma olen selles üksi.
nii nii nii üksi!
Jumal, halasta mu peale!!!!

unise hommiku mõtisklused

elu on nii omapärane ja põnev. eile sain aru, kui väikestest pisiasjadest sõltuvad suurimad...
aga see selleks. imeilusad sügisilmad on muutunud sombusteks ja hallideks..päikest näeb nii harva. eile, olles koolitusel, nägin teda korraks aknast, kuid selleks hetkeks kui mina pausile sain, sadas jälle tihedat peenikest vihma... tuleb leppida sellega, et suvi on ammu läbi ja sügise ilusam osa samuti.
kuid see pole põhjus pea norgu laskmiseks! kuigi mul seisab ees väga vastikult hirmus nädal. ja semestri lõpp ja kõik ülejäänud eksamid ja koolitööd sajavad ka kolinal kohe varsti kaela... pea iga päev pean võitlema endaga ja kinnitama, et ma saan sellega hakkama, et ma ei ole läbikukkuja. ei olegi! ma ei anna veel alla.. kuigi nii paljud teised on seda teinud.. minu eest. aga mind ei tasu veel maha kanda. ma ei ole küll fööniks, kes suudaks tõusta tuhast, kuid ma püüdlen selles suunas.
mu prioriteedid on paigast ära? võimalik. kuid see on minu elu ja minu otsused. teen vajalikud korrigeeringud seal, kus ise targemaks pean. njah, paraku leiavad nii mõnedki taas, et ikka on paigast ära. kool peab olema nr 1. peab ikka? ma ei ole seda mitte iial arvanud. ei hakka ka kunagi arvama! mitte, et see täiesti ebaoluline oleks, kuid esimene... never.
täna olen tubli ja vean ennast loengusse kohale. üle päris pika aja... segavad faktorid on nüüd lahjenenud ja ma suudan ennast ehk ületada. kell on muidugi juba päris palju. see on see öösiti üleval olemine..mis on tingitud hilisõhtusest uinakust... :) njaa..

teine maailm

ma olen ikka täiesti väljas selle maailma loogikast. aga ma ei ole üksi... üllatavalt palju tuttavaid nägusid on siin, selles teises reaalsuses. olete sisenenud lootusetult armunute maailma.
welcome to my world.
olen nüüd nii armas ja tore, et teen teile siin väikese ringkäigu ja tutvustan üht-teist.
nii.. teist vasakule jääb murtud südamete sektsioon. siin on sellised inimesed, kes on kaotanud lootuse leida igatsetud vastuarmastust. põhilise kontingendi siin moodustavad petetud abikaasad. teine suur hulk on teismelised tüdrukud. kuid sugudel ei maksa siin vahet teha, sest selles maailmas oleme me kõik võrdsed. palju on ka neid, kes ennem on kuulunud illusionistide ridadesse..
järgminesena vaadakem sisse minu eluruumidesse! mina nimelt elangi illusionistide seas. meid eristab eelmise sektsiooni elanikest see, et me ikka veel loodame... kuigi terve teie maailm püüab meile iga päev ja sekund sisendada, et kinni hoidmine toob meile vaid piina ja kahju. õnneks on meil siin suured mürasummutid...seega: don't waste your breath! me ei kuule ju teid nii kui nii. vahel on loomulikult meil siin sellised mustad päevad, kui reaalsus kogemata kusagilt sisse lipsab, kuid see oht elimineeritakse alati siinsete võimuorganite poolt imekiiresti. me elame pettekujutlustest ja ilusatest unistustest, igaühel meist on oma õhkõrn mullike, milles on imehea ringi hõljuda ja unistada oma kallimast, kes on kusagil seal maailmas... armastab mind meeletult, kuid lihtsalt mingitel segastel põhjustel ei saa ta seda armastust mulle väljendada. meil on harukordne omadus lugeda välja igast tühisestki sõnast suurejooneline armastuseavaldus, igast pilgust igavene tõotus...
aga mis me ikka minule nii palju keskendume...astume edasi!
siin paremal näete üht siinsetest laboritest. seal püütakse välja selgitada armastuse keemilist koostist. võin teile suure saladuskatte all avaldada, et nad on läbimurdele väga lähedal;)
nii... see siin on realistide osakond. nemad on täiesti teadlikud sellest, et nende armastatu ei tunne nende vastu sedasama, kuid nad suudavad sellega leppida ja siiski armastada. ilma tingimusteta... seal kaugemal on neil täiesti eraldi hoonetekompleksid nendele, kes suudavad oma tunded kõrvale panna ja kellegi teisega õnne teeselda. nemad on kõige sellisem... omapärasem grupp... nemad varjavad oma pisaraid... meie ülejäänud seda ei tee, sest nagu ma ütlesin, siin maailmas oleme me kõik võrdsed -- ka oma valus. aga jah, nendel on kombeks pea püsti hoida ja edasi sammuda.
loomulikult tuleb ära mainida, et enamik meist ei ela kusagil kindlas kohas..me liigume ringi, vastavalt sellele, mis seisus me oleme. tavaliselt jah, realistide osa on nagu eliit mõnes mõttes...sest realistidena siia keegi sisse ei tule, realistideks saadakse siin... olles läbi käinud nii murtud südamete kui illusionistide alad..
see on nüüd siis kiire ülevaade meie põhilistest asutustest..
aaa...unustasin ühe koha... seal on need, kes on meeletult armunud, kuid ka vastuarmastatud. aga nemad on meist rangelt eraldatud, sest nende nägemine tuletab kõigile teistele nende valu meelde... illusionistid võivad seetõttu oma mulli purustada ja murtud südamed on sageli sattunud lausa enesetapu äärele. loomulikult armunud ja õnnelikud inimesed ise ei mõista, miks peaks oma õnne teiste eest varjama... meil on olnud juhtumeid, kui keegi näeb oma armastatut seal õnnelike seas koos oma kallimaga... oh neid pisaraid siis..ja seda valu... ma ütlen..kõige hullem on olukord selles osas loomulikult minu sektsiooniga...sest meil on ikka veel lootus. seepärast..kanname me silmaklappe. seda lihtsalt turvalisuse mõttes.
ma nii tahaks, et te mind mõistaks... kuid reeglina ei mõisteta, miks ma siin olen.. ja eriti veel selle sektsioonis. teie ka! kõik püüate mu silmaklappe avada ja vahetpidamata mulle sisendada, et ma pean loobuma... aga mõelge nüüd, kui ma loobun..siis mis mulle üldse alles jääb? palun... laske mul selles mullis õnnelik olla... vähemalt senikaua, kuni ma näen teda seal õnnelike poolel.. koos kellegi teisega, kelle ta väga väga õnnelikuks teeb.

ma olen eriline!

praegu, just siin ja sel hetkel, ei lähe mulle grammigi korda, mida teised minust arvavad! ma pole tavaline! olen suuremast osast nii erinev ja seega saan ohtralt kõrvalpilke... aga hetkel ma ei hooli sellest! sest ma olen eriline ent ometi armastatud.
armastatud sellise erilisena...

raadio

avastasin taanis ühe nunnu raadiojaama... ja õnneks mängivad nad ennast ka netis. tõeline õnn..sest sellised armsad romantilised laulukesed sealt mu kõrvakesi silitavad... täpselt vastavuses mu üldiselt igatseva meeleoluga. igatsus igatsus...igastus... aga mind lohutab see, mida Õpetussõnad ütlevad selle tundekesekese kohta... jah.. :) ja ma istun ja igatsen edasi... kuhugi kaugele... kuhugi sooja..kuhugi, kus ma olen hoitud ja õnnelik.
oi... kuidas mulle meeldib hiilida....

Palve

Kallis Isa,
ma tulen Sinu ette just sellisena nagu olen..palun, võta mind vastu ja ära tõuka eemale. ma armastan Sind kogu südamest, kuigi see alati nii ei näi. või siis näib, kuid inimestele. anna mulle jõudu ja tarkust, kuidas selle olukorraga toime tulla! kuidas ma saaksin osadusse Sinuga selle asemel, et lihtsalt näida tubli kristlasena?
ja kallis Isa, ma panen Sinu armutrooni ette maha kõik oma tunded ja emotsioonid. Issand, sina näed, keda mu hing armastab... ja seda, millised lootused ja ootused on mu südames.. kui see kõik on vale ja sellel ei ole Sinu õnnistust, siis ma anun Sind, et need tunded kaoksid mu südamest täielikult!!! aga palun, ole mulle armuline! tean, et Sa tahad näha mind õnnelikuna. jah, mina arvan, et mu õnn peitub just selles... ja samas...olen täiesti teadlik ka sellest, et Sina tead tegelikult paremini.
Issand, puuduta mu südant ja aita mul ära tunda õiged vastused ja teha õiged valikud! ava mu silmad ja ava mu süda. ava mu süda, et see võiks joobuda armastusest Sinu vastu! Sinu arm on kui lumi, mis katab kõik valu.
Jeesuse nimel,
Aamen

punane leheke, kollane leheke..

ei tea, kas mäletangi mõnda nii ilusat sügist, kui sel aastal on.. siiski... kunagi, aastate eest... kui ma veel teid ei tundnud, käisin emaga Kadriorus. seal nägime ka ühte onu, kes ütles, et teie olete ka seal. ma vaatasin kõiki, kes ette juhtusid selle pilguga...et äkki..äkki oletegi need teie..või vähemalt üks teist tuleb mulle juhuslikult vastu.
ma ei tea siiani, kas nägin teid tollal, kuid olen õnnelik, et te mul olemas olete:) ja kuigi meil on nii erinevad elud...leiame siiski vahel aega natuke üksteise jaoks.

the edge

ühel pool on sile maa. pinnas on kõva, kukkumine sinna lõppeks vähemalt marraskil põlvedega.. teisel pool on aga roheline ja pehme... kuid -- salakaval... selle rohelise samblavaiba all peidavad end mädased soomülkad, vaiskelt ja tasakesi oma mürgist vett loksutades...
mina olen nende kahe vahel ja kõnnin mööda kitsast müüripealset. aiman, et vasakul paistev rahustav ja kustuv roheline võib petlik olla, sest easy way out ei ole alati lahendus. see ei ole kunagi lahendus! aga samas, ma ei taha ju ka ennast katki kukkuda. ammu ammu on möödas see aeg, kui uskusin enese olevat hea kukkuja.. elu on vastupidist tõestanud. niisiis, astun vaikselt edasi mööda müüri.
kuidas ma siia sattusin? ma ei mäleta, et oleksin siia roninud kummaltki poolelt...väga veider..
peagi aga mõistan: tee mu jalge all viib natukehaaval, kuid järjekindlalt kõrgemale. nii lihtne oli mitte märgatagi, et esimese sammu tegin sellel ohtlikult kitsal teel. algus oli salakaval ja hiiliv... kuidagi kutsuv. ma olin nii hajevil ja samas põnevil, et ei märganudki, kuidas mängu panused aina kasvasid. nüüd, kui olen müüri saladuse avastanud, ei varja ta enam midagi.... iga samm viib mind märgatavalt kõrgemale, varsti ma ei näegi enam, kummal pool kumb valikuvariant on! pea hakkab ringi käima ja süda pööritab. õõnes tunne kõhus tuletab meelde, kui palju siin mängus on... aga ümber ka pöörata ei taha... sest ees peaks olema mingi lahendus. ükskõik, kummale poole see siis kaldub.
äkki tuleb kolmas võimalus!?
või lihtsalt... sein ette...

nii valus on...

kõige üksikumana tunneme end ikka siis, kui meid ümbritseb näiliselt palju inimesi. eile oli mu elu kõige üksikum päev üldse! ja nii valus...et ma ei suuda hingata. hetkel ma ei taha muud..kui et see igaveseks kaoks.. et mina igaveseks kaoks..
ma ei tahtnud palju. vähemalt nii ma arvasin. kuid... keegi teine arvas teisiti.

palju õnne... mulle... palju õnne mulle..

24 tundi... pisaraid, piinlemist... ja veelkord piinlemist.
täna peaks olema minu elus väga ilus päev. aga... mida ma teen, juba eileõhtust alates ei suuda ma ohjeldada oma pisaraid... ja noh..eks on ju põhjust. põhjus on tobe..kuid mulle oluline. iga sekund selle päeva lõpule lähemale kriibib mu hinges aina enam..iga heli peale, mis mu sinine aparaat teeb, ma reageerin tormiliselt...aga alati on see keegi teine. miks ma üldse loodan! ma ju tean, et sa ei mäleta iial, et mul võiks täna sünnipäev olla. ja kui mäletadki, siis lihtsalt..miks peaksid vaevuma..
kui teaksid, et see tähendab mulle maailma... siis...seda vähem sa helistaks...
jah, tean, et peaksin rõõmustama selle üle, et nii paljud on mind meeles pidanud... kuid siiski..ma ei suuda endale valetada. piisab sellest, et sina seda ei teinud... et muuta see päev õudusunenäoks..

siin...

" niisiis... kaua seda oli?"
"oli mida?"
"kaua on sellest möödas millal sa viimati siin, mu unedes, olid?"
"aaa.. jah.. ma ei teagi, vist peaaegu kuu tuleb ära .. väikeste vahedega. mis siis? kas sa ei taha mind siin näha?"
"lollike! loomulikult tahan! ma olin juba nii harjunud... pool aastat sind siin igal ööl kohtama. alguses ma ehmatasin, kui sind enam ei olnud... aga siis... jah... aga sa oled tagasi.. aga lihstalt..ma arvasin juba, et ehk mul õnnestub sinust üle saada. vaata, siin on kõik ilus aga tegelikkuses... no tead küll.."
"ära nuta, kallike! see ei ole ju nii hull. ma ei taha sulle haiget teha. ütlesin ju sulle juba ammu, et kusagil on piir. siin, teispool reaalsust... siin võime igavesti koos olla, kuid palun... ära seal... ära seal teisal esita mulle neid küsimusi, mis sunnivad mind väljapääsu otsima sinu eest põgenemises."
" aga kas sa üldse kujutad ette, kui raske see on?! iga päev..iga sekund... kui ma tahaks keskenduda ükskõik, millele muule, ja mu silme ees on vaid sinu näojooned... ma kuulen iga suvalist mõtet öelduna sinu häälega ja näen oma vaimusilmas sinu nägu ja kehakeelt... ma tean täpselt, kuidas sa midagi ütleks."
"sa paned mu nii raskesse seisu.. aga praegu.. siin ei pea me sellest rääkima. sest siin..ma... armastan sind!"

jänes on pikkade kõrvadega loom.

sügise eripära??

kas see ongi mingi sügise eripära, et iga hommik, kui ma ärkan, on ilm pilves ja udune, niiske ja jahe, aga pärastlõunal läheb soojaks ning päike on eriti kuldne ja ilus, kui ta paitab kollaseid vahtraid ja punaseid metsviinamarjavääte? selline sügis on ilus. kuigi õhtud on külmad. külmapoisid viisid mu hääle ära. märkasin seda, kui tänasel udusel hommikul ärkasin.. aga näedsa! piilubki esimene päikesekiir läbi selle niiske halli massi, mis oli veel veidi aja eest kui suur maa peale allapotsatanud pilv! nii armas!... Appike, kui nunnu!!! süda sees on ka soojadele kraadidele keeratud... paratamatult. olen küll suveinimene... aga sügis on paratamatus. siiski ei lase ma pead norgu..sest see suvine soojus jääb mu südamesse. see sama ikka veel;)

"Tere, mina olen Triin... ja mul on puberteet,"

"Tere, mina olen Triin... ja mul on puberteet,"
alati pidavat aitama, kui probleem välja öelda. vähemalt tunnistan endale selle olemasolu. tegelikult..ei teagi ,kas see puberteet on.. ma natu liiga vana selle jaoks..aga kunagi keegi õpetas narva maanteel, et on olemas ka noorukiea kriis... see on seotud hirmuga tuleviku ees... perekonna loomisega ja töö leidmisega. jah. mul on pigem noorukiea kriis.
töökohaga hetkel küll muret pole, sest tööd mul pole.. aga tänu taevale, saan hakkama.
peret ka ei ole. aga eks need suhted on ikka see, mis mind kõige enam sinna kõikumisse ajab. ühel hetkel võin olla rõõmsameelne, toompealt müüripealt jalgu kiigutamast tulnud tirts..ja järgmisel hetkel laguneb kõik koost... lihtsalt selle pärast, et ma ei ole piisavalt kannatlik ja tahan kõike saada nii... nagu mina arvan, et hea on. aga näed..läks veel paremini! tuli vaid veidigi kannatlik olla. aga on's keegi mind kannatlikuna ja rahulikuna näinud? on:) kui ma vaid suudaks igas olukorras sellest kinni pidada.
mu unenäod on tagasi... back again... aga jah. ma ei olegi enam viimase poole aasta jooksul tahtnud neist lahti saada... ma elan pigem seal... sest seal on kõik kuidagi ebareaalselt hea... kuigi, tänases unenäos moodustasime me liikudes jaapani lippe... et siis oli orkester, mis marssis..rongkäik mingisugune..ja punased jõudsid valgeele tagant peale ja kokku sulades tekitati süsteem lipukestega...
ja siis ma nägin üh katkist läpakat..ja keegi nässuke tunnistas, et see koht, mis katki oli..ta oli selle peal maganud:) see on see, kui pööl ööd arvutis istuda... hmm..aga kõik need lätlased ja venelased ja bulgaarlased mu unes... jah.. see oli segane uni..aga kosutav.
ma olen nüüd natuke aega jälle tubli ja kannatlik. ei söö teiste närve isukalt.
kuni jälle õhk otsa saab.
:)

"jah... kui ma ei unusta"

nii tähtsusetu ma siis olengi.. kui sa ei unusta... unustasid.
loll olin, et üldse muud arvasin. KELLEKS MA ENNAST ÕIGE PEAN!!!???
neetud egoist ikkagi!
aga ikkagi.. tahaks hetkegi su mõtetes...
aga.. kõike, mida süda ihkab, ei saa saada...

hope you never throw away it all!!!

It hurts when you need me
And I can't break your fall
And it hurts when you can't see
And it hurts

And it hurts when you're lonely
And I'm standing right beside you there
And it hurts when you told me
That you'll try this on your own

(TFK)

tühik

nii palju tahaks öelda ja mõelda. kuid üldsus ei aktsepteeri mu tundeid. seega, jätan need siia kirjutamata. mõtlen aga siiski edasi.

miks mu naabritel on valge aed?

jalutades mööda meie kena kodukandi vaikseid tänavakesi ja niisama omades mõtetes olles tunnen, et iga natukese aja tagant miski nagu kuidagi... paneb reageerima. ma ei taba ära, mis täpselt, kuid midagi nagu oleks. veidike edasi ja ma taipan: valge aed. enamasti on siinsed aiad rohelised, pruunid või siis muudes rahulikes toonides... siis siin-seal torkavad silma ka valged aiad. paneb mõtlema, et miks on minu naabritel valge aed. see ei näe ilus välja, pigem kole ja määrdunud. seestpoolt kindalsti veelgi hullem, sest koer räsib seda hoolega.. milleks siis? selleks, et jätta idüllilise äärelinna ideaalperekonna muljet? väga võimalik... kuid olge nüüd! see aed ei suuda varjata seda, mis toimub selle maja seinte taga. või siis... ongi seal just seesama.. tüüpiline keskklassi perekond, kes omadega haljale oksale jõudnud, kelle lapsed end lõiguvad ja narkotsi panevad, sest vanematel pole nende jaoks aega... kus vanem perepoeg on valmis inimesi kägistama, kes tema vastleitud natsionalse maailmavaatega ei nõustu, kus noorim tütar on üle küla teatud oma teenuste poolest... isa peksab ema laste silme all...lihtsalt selle pärast, et talle tööl halvasti öeldi. ja ema peab järgmisel päeval koolis, kus ta töötab, valetama, et lõi ennast ära kui moosipurki kapist võttis...
aga neil on valge aed... ja sellest kaugemale polegi vaja näha!

ebaviisakus

heh..olen jah ebaviisakas! ja ise sellega nii rahul...
hmm..siiski mitte, muidu ma seda siin ei kirjutaks. aga ma ei kahetse seda -- olid selle ära teeninud..ja kuigi tean, et nii ei ol eilus ja ma ei taha, e tminuga nii tehakse.. ma siiski ignoreerisin sind täie rahuga... and it felt GOOD!
huvitav..kas mind ignoreeritakse sama tundega? kas minu uksest sisseastudes turtsatad sina niisamuti? südames..salaja..avalikult sa ei saa ja ei julge. avalikult sa naeratad mulle ja kallistad mind..aga kui väikegi võimalus on vältida minuga suhtlemist, siis sa ei mõtle kaks korda enne, kui seda kasutad... ja see on see, mis ajab mind nutma. jah.. olen väike äpu ja õnnetu lepakas, kes istub liinibussis ja pisarad voolavad.. inimesed ümberringi vahivad..aga ma ei saa sinna midagi teha. mulle teeb see haiget...
ja siis jah, et võib-olla ma siiski ei tohiks ise ebaviisakas olles seda ise nii nautida..ja siis kui mulle sama tehakse nii nõrk olla... tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehakse... hmm..proovisin juba. ei tööta kahjuks! mitte, et see kunagi ei töötaks...tegelikult reegel on selline! ja seda peab tegema... aga noh...minu puhul kahjuks ei tööta... mida rohkem mina armastan, seda vähem armastatakse mind.

there is this one thing...

süstemaatiliselt ja sihikindlalt lõhud sa mind. kõige hullem selle juures on see, et tahad vaid mulle head! kuid iga liigutus, mille tegemata jätad, põhjustab kümnekordset valu.. iga sekund, mis kulub, viib mind edasi arusaamisele... et nii on asi määratud. aga me ei lase asjadel olla sedasi kui need peaksid. mina olen ka kõigest inimene. nõrk inimene.
panen hambad risti, neelan pisarad..ja astun edasi. terav valgus pimestab.. kuid hei! varjud jäävad ju seljataha!
see ei lohuta mind eriti....sest kui valgus oleks otse ülevalt, siis jääks vari lühikeseks.. peaaegu et olematuks..ja see jääks mu alla. kui vaid oleks see juhtimine ja valgus ülevalt...
aga ma ju teadsin juba siis, et seda ei ole. vahel on Jumala hääl nii selgesti mis õige ja mis vale on.
ma ei tee endale enam illusioone. ma ei püüa ennast petta, et saan sellest kõigest imelihtsalt üle. sest nüüd ma tean, et see on midagi palju enamat kui lihtsalt üleminev emotsioon..
kuigi.. võiks ju olla...

pm

sinu nimi. see ilus nunnu nimi..seisab selle üllitise all!
WOW!
kas tõesti sina, kallike, kirjutasid selle!? küll sul ikka on annet!
näed siis... jälle ma klammerdun sinusse veidike enam. sest sa oled niiii hea.
ja andekas.
ja tark ja osav ja ilus ja armas ja hooliv(?) ja naljakas ja lahe ja asjatundlik ja abivalmis ja KÕIK!
sa oled minu jaoks... maailm

no one said that it was easy

ma tahaksin sulle öelda, et armastan sind. kuid siis ma ju valetaksin sulle? ja seda ma ei taha... sest.. tegelikult on mu suurim soov sind armastada.
milles siis küsimus? ei, mul ei ole kedagi teist... mul olen lihtsalt mina. olen liiga kinni iseendas. mina mina mina.
kui ma sind tõeliselt armastaks, siis ma ei paneks sind sellesse seisu ja olukorda, kus oled. kui ma sind tõeliselt armastaks... siis ma ei kerjaks su tähelepanu. siis ma oleks õnnelik selle üle, kui sul hästi läheb. ei, olen nüüd ka! loomulikult olen!! see pole üldse küsimuski. aga.. praegu tahan ma sind omada. ja see ei ole armastus mõistan seda nüüd.
kui ma sind tõeliselt armastaks..siis ma laseks su vabaks. aga see on nii neetult raske!

?

näed sa siis nüüd! et ka mina pidin ikka siia välja jõudma.. hmm.. endal ka hale olla...
appike, kuidas ma tahaks selle kõik olematuks teha!
mida ma siis nii hullu tegin?
püüdsin välja pressida!!!
panen mängu kogu oma sisemuse..kõik oma emotsioonid ja väljendusoskuse(oskamatuse)... ja noh... pressin välja. aga sedasi ei saa tegelikult..ja ma tean seda.
ma ju nägin kord tema peal, kuhu see asi viis... kibestumus.. viha ja valu... ja teistele noa selga löömine... mürk, mis rikkus ka meie elud... ma ei taha sinnamaale jõuda!
kuidas ma saaks sellelt karussellilt maha?

sügavik

sinu silmad... nina, kulmukaar... kelmikad silmad ja naeratus. miks ma neid kõikjal näen? miks ma otsin igas inimeses vaid märke ja vihjeid sinule? miks ei suuda ma mõelda mitte ühstki teisest?
ometigi pean sinust lahti laskma ja uppuma. ehk ootab mind selle sügaviku põhjas veealune salakuningriik? täis aardeid ja rikkusi ja minu unistuste prints ootab mind just seal... aga senikaua, kuni ma lahti ei lase, ma sinna põhja iial ei jõua... sest samas võib selles põhjas olla pimedus ja üksinuds... või siis lihtsalt... ma hoian nii kõvasti kinni, et sõrmed veritsevad.. ja süda ka... tunnen, kuidas miski mu käte vahel muutub libedamaks.. sa tahad vabaneda.. kuid ma hoian topeltjõuga... isegi, kui väliselt olen lahti lasknud, siis südames on endiselt kramp.. kramp, mis hoiab mind sinu külge klammerdununa...

life

elu on elamiseks. nii sageli kiputakse unustama(mina ise ka!) seda, et tegelikult on elu mõeldud elamiseks. veider, kas pole! selleks, et tulla taolise imelihtsana tunduva asja peale... selleks peab mõistma, millest elu kui selline koosneb. koosneb.. tadadadataadaa: pisiasjadest!
piisab, et vaadata augusti eelviimasel ööl mere kohale laotuvat süsimusta taevast, millesse on pikitud miljoneid tähti. kusagil silmapiiril on veel tulukesed, need on teised laevad..kusagil kaugel. siin, selles laevas, olen mina hetkel üksi. ja nii hea on. lihtsalt seista seal ahtris ja vaadata, kuidas valged vahused kiilulained mustavas vees säravad. sel hetkel kui ei ole kedagi ega midagi segamas mu nauditavat üksindust... mõistan, et elu ongi elamist väärt.
või siis teistpidi... kui ma kuulen kasvõi korraks sõbraliku häält ja näen sõbra sooje ja armastavaid silmi.. isegi kui tal on valus ja ma ei oska midagi teha, et seda piina ta südamest ära võtta.. ei hingest ega ihust... ikkagi, kui ma näen neid silmi ja naudin meeldivat seltskonda, ka siis tunnen, et elu on ilus. isegi, kui kõik teised on selja keeranud ja mürki pritsivad, siis jäävad alati alles ustavad sõbrad, kellele võib toetuda ka kõige raskemal hetkel.
kui ma vaatan armunud inimesi... näen nende silmades seda tulukest, mida nii väga tahaksin näha oma unistusteprintsi silmis... siis olen ma ka õnnelik, sest usun, et ta on juba kusagil siinsamas... nii lähedal, et ma ei tule veel ise selle pealegi. ta peab olema, sest ma võin nautida üksiolemist vaid siis, kui tean, et ta ootab mind seal kaldal... seal, kuhu ma suundumas olen...
igaühel on kusagil keegi, kes teda kogu südamest armastab...sageli salaja, sest tõelisi tundeid on nii raske välja öelda.. sest olles vaid mõttetasand ja unistus, muutuvad nad väljaütleimise korral hoobilt reaalseteks...ja siis ei saa neid enam olematuks mõelda.
et siis... ma nii loodan, et kui see laev sadamasse jõuab, siis oled seal ja ootad mind. tean, et ootad:)

kes ei tööta, see ei söö

mulle meeldib mu töö.
tean, et see teeb minust imeliku inimese, kuid mulle tõepoolest meeldib see... enamasti. loomulikult mitte siis, kui mõni turist ilmutab totaalset võhiklust või lausa ebaviisakust, kui ühel päeval kuuest bussist kolm katki läheb või kui päev läbi vihma sajab ja busse ees ei ole... aga siiski, mulle meeldivad need inimesed, sest nad on nii teistsugused. tunnen ennast osakesena bussijuhtide eriskummalisest ja sõbralikust maailmast. kunagi ühel reisil keegi ütles, et bussijuhid on omaette liik inimesi. tõsi, ongi! aga nad on lahedad, eriti kui nad hellalt hoolitsevad oma koordinaatorite eest:) näiteks toovad hapukurki ja saiakesi:) eriti nunnu on see, kui nad muretsevad selle pärast, kui kedagi mul abiks ei ole:) lemmik-bussijuht alati nii pabinas, kui ma üksi olen, et kas keegi sul abiks ei olegi.. või saadab bussi sooja, kui külm meretuul üritab mind ära puhuda. ka kõige vängema suuvärgiga bussijuhi süda on reeglina soe:) ja see kokkuhoidmine:) kuidas kõik spurdivad busse parandama, kui vähimgi viga ilmneb... mulle meeldib see!!!

"Hästi tehtud, sa hea, ustav sulane!"

Seista kord Sinu ees puhtais riideis,
kuulda Issand Su käest:
"Hästi tehtud, sa hea, ustav sulane!
Siin uskusid -- nüüd sa näed!"
See on mu palve, mu soov, igatsus,
et võiksin olla kord see,
kes tõuseb tiibadel vastu oma Päästjale,
kui tuleb Ta.


Vend Roger on muutnud minu, nagu ka sadade tuhandete teiste inimeste elu märgatavalt. valu ja lein mu südames on meeletud, kuid samas on rõõm. rõõm tema pärast, sest ükskõik, kui valus ei ole meil siin, tema on nüüd Issi juures ja usun, et just selliste sõnadega, nagu selles laulus, tervitab Jeesus teda seal.
ta oli inimene, kes pühendas kogu oma elu sellele, et viia Jumala sõnumit armastusest inimesteni. ja ta sai sellega fantastiliselt hästi hakkama, olles ise elavaks eeskujuks! tema valge rüü ja valged juuksed.. ja kogu see Püha Vaimu ligiolu, mis teda ümbritses... ta oli Valge ja ta oli maailmas valguseks, täpselt nii, nagu Jeesus on kutsunud meid, tema järgijaid, seda olema. olen nii õnnelik, et mul oli imeline võimalus temaga kokku puutuda.

tsiteerin siinkohal veel üht oma lemmik luuletust:
enne koitu läheb alati külmemaks,
enne võitu võitlus visamaks...
hoiame kokku!

Vend Roger ei elanud ja surnud ilma asjata. sellel kõigel oli eesmärk. ka sellel, miks juhtus see õudus kahe päeva eest. see on märk maailmale, et võitlus on läinud visamaks. võit on lähedal!

Pia mõtteid
Taizé

loomaaed

vaikselt jäätist limpsides astub poiss ühe puuri juurest teise juurde, piidleb mõtlikult pilte suurtest ja koledatest hammastest ja mõtleb, et miks need seal küll on. jäätis sulab ja tilgub pluusi peale. ai, nüüd saab ema küll kurjaks, ta ju ütles, et ostab jäätist vaid siis, kui poeg riideid sellega ära ei määri. pealegi on see täiesti uus pluus tal täna seljas. püksid on ka tutikad, eile käisid emaga kooliasju ostmas ja siis need soetatud saidki. vaimusilmas näeb poiss, kuidas klassikaaslased tema uusi riideid imetlevad ja kiidavad, uut pinalit ja päevikut kindlasti ka, sest need on nii ilusad. jäätiseplekk on mõtteist pühitud ja kujutluspildid koolist ja uutest asjadest võtavad täielikult maad.
ühtäkki raputab üks möiratus ta unelustest. ta avastab, et on jõudnud karu puuri juurde... ja sealne elanik ei ole just mitte kõige paremas tujus täna. suur isakaru tammub puuris ringiratast ja raputab pead. tal on tugev hambavalu ja see ajab teda marru.
poiss seisab seal veidike ja mõtleb, kui pehme võib küll selle suure karu pruun kasukas olla. ja kui lahe oleks koolis teistele rääkida, et ta on karu silitanud... aga ei.. ema ütles, et puuride lähedale ei tohi minna. eriti, kui seal on suured ja kurjad loomad sees.
veidi eemal märkab ta hüljeste basseini. ja talle meenub jäätiseplekk... sinna pole ema tal ju keelanud minna, ega siis hülged ei ole kurjad, pealegi, see ei ole ju üldse puur. ja seal on vesi, ta saab nüüd plekile vett peale panna ja siis see läheb ära ja ema ei saa teadagi, et ta kogemata jäätist pluusile peale tilgutas.
ta ronib üle ääre ja.. libiseb vete. basseinil on kivist põhi ja seal samas ongi hülged.. nii suured... valus on... ja siis muutb kõik ümber pimedaks.
meeleheitel ema nutab. tegelikult ei nutagi enam. ta lihtsalt seisab seal ja vaatab, kuidas ta pisipoja elutu keha basseinist välja tuuakse. kuidas keegi ei märganud!? kus te kõik olite siis!! nüüd olete küll siin ja vahite! aga kus te siis olite!? pisarad voolavad alla ööda liikumatut nägu. tema peas trummeldab vaid küsimus "miks"... miks ma ei valvanud teda? miks ometi ta sinna läks? miks? miks just tema!?

eluõppetunnid: armukadedus

üks hullemiad kõigist tunnetest siin maailmas on armukadedus. see uuristab, puurib ja õõnestab inimest. eks ütle Piibeligi ju, et kadedus on kui mädanik luudes. ja seda ta on.
kuid see ei hävita mitte üksnes seda inimest, keda see tunne valdab, vaid ka teisi. minu selle suve kõige suurem valu on põhjustatud arulagedast armukadedusest. ma näen seda igal pool enda ümber..ja ka enda sees.. kuid siiski, mina ei tee sellega liiga kellelegi peale iseenda.. küll aga nii mõnigi teine.
tean, et olen täiskasvanu ja peaksin mõistma, et tema on kõigest laps, kes ei tea ise ka, mis elu ja armastus on.. ja et ... et mida? ma ei suuda leida vabandusi talle.. kahjuks.. samuti ei suuda ma unustada. üks minu kurvaks tegevaid omadusi on see, et mul on hullult raske unustada seda halba, mis mulle on tehtud. ma küll üritan ja üritan... annan andeks ja kõik...kuid unustada ei suuda.. see kerkib lihtsalt alati uuesti üles. nii ka nüüd...
uus hoop kisub vana haava ikka lahti.
valus on vaadata, kuidas armukadeda inimese mürgine keel lõhub teiste inimeste elusid... kui ma sellest mõtlen, siis meenutab see inimene väikest saatanat, kes istub oma "sõbra" õlal ja muudkui sosistab talle: "vaata nüüd... ta ei ole ju üldse sinu jaoks... tegelikult on ta selline.. ja selline.. tead, mis kõik ta mulle rääkis, kui ma talle ligi pugesin ja parimat sõpra teesklesin.. noh.. ta vist küll nägi mind natuke läbi ja ei usaldanud täiesti, kuid kui tal väga valus oli, siis oskasin seda ikka hästi ära kasutada ja talt üht-teist välja pressida.. tahad kuulda? ma võin temast palju rääkida...see, mis ma siis sinust rääkisin..see oli lihtsalt selleks, et teda rääkima saada. ausalt.."
niimoodi sa istud seal ja susid.. sest.. sest pole ikka veel aru saanud mida sina siin elus tahad. teda sa ei saa. ütled, et ei tahagi... jah. aga elu rikud ikkagi ära. sa ei mõtle, et see hing on nüüd tükideks. on üks tüdruk, kes on kaotanud suurema osa endale kallitest inimestest, sest ta ei saa neile enam otsa vaadata... selle pärast, mis sina tegid. tegid lihtsalt kadedusest. reetsid selle, kes raskel hetkel sind usaldas ja sinule toetus..
mõned haavad ei saagi paraneda.

sa oled ilus mu kullake, vaata, sa oled ilus

... ma võin rääkida, mida tahes... sind oma mõtetest ma välja sellegipoolest ei saa.
vaata mind! ma muudkui üritan ja üritan. tegelikult pole midagi üritada. mul polegi midagi, millest oleks vaja üle saada!!! ise mõtlen selle tunde välja. tegelikult ei ole seda olemas! ma ei armasta sind. ei saa ju armastada, sest armastust ei ole olemas...
aga sa oled nii ilus.. mu kullake...