ootus...

midagi kogu hingest oodates elame me seda juba ette oma mõtteis mustmiljon korda läbi. kui õige hetk kätte jõuab, on see juba liga ära leierdatud, et sellest mõnu tunda.

kui see läbi saab, siis kahetseme, sest oodatu ei vastanud me lootustele.

parem on, kui ei tea, mida oodata.

siiski, ootusärevus jääb. see annab asjale värvi.

and you can never stop this feeling I've got inside of me

I refuse to lose!

väljas sajab lakkamatult ja tuul on kui koletis. ongi koletis, ta lõhkus mu viimase vihmavarju. sel hektel tundus kogu mu maailm kokku varisevat, kuid siis mõistsin, et see on kõigest... üks vihmavari. saan märjaks siis saan.
see oli kõigest üks vihmavari..
too teine lihtsalt üks ilus mõte...

naljahambast oli kild väljas

sain asjale pihta. ausõna. ammu juba!

ei usu?.. noo see on juba su enda asi.

mina olen sulle öelnud, seega oma osa teinud...

ootan sinupoolseid samme.

pikkisilmi, kuid kannatlikult;)

And when I love, you know what’s up

I’m that kind that you don’t wanna trust
When I smile is when I wanna bust
When I feel free is when I’m locked up
And when I love, you know what’s up

sa mängid minuga kui tühipalja hüpiknukuga.
oled mu hinge lahti kiskunud.. ja ma ei tea enam, kui kaugele sa näed...
petan end, kui arvan, et mu maskid mind kaitsevad.
sa vaid naerad selle peale..
ei.. sa isegi ei naera.
sest sulle on see kohustus, sa arvad, et nii kaitsed ennast.
mina olen ainus, kes veel naerab..
läbi pisarate?

flöödimängija tühjas vannis

mälestused on nii ilusad ja valusad.
soojendavad nii armsasti südant..
ja viivad sügavasse nukrusesse.

kõige esimene kogemus jääb alati kõige eredamaks. see on eriti hirmutav. kuid... nii palju on ju veel, mida on võimalik esimest korda kogeda...

see aasta on PP esimest korda sügisel. mitte et ma millelelgi vihjaks.
palun Jumal, ära lase mul selles pettuda!!!

and love, sweet pain of life
comes alive, when you arrive...

ma ei mäleta seda viisi, kuid olen veendunud, et see oli ilus
see, mida sa seal mulle mängisid..
... tol ööl...
mu unenäos.

forever faithful

tunnikese eest lõppes Kesklinna noorteka 24 h palve. võimas oli tegelikult. Jumal näitas mulle asju, mida ma koguaeg teadnud, kuid mitte tunnistanud olen. just siis, kui tundus, et kõik läheb metsa, kui inimesed, kes tulema pidid, tulla ei saanud... tulid täiesti ootamatult kohale hoopis teised inimesed... nii hea oli teistega jagada oma toitu, sest meenus, kuidas ma olen ise olnud olukorras, kus toit saab otsa..ja siis on olnud neid häid iimesi, kes mulle on andnud. ja kui toit sai otsa, siis oli selleks ajaks tulnud kohale keegi, kellel jäi jälle toitu üle. 5 leiba 2 kala.. ja sellest said tuhanded toidetud. see kehtib ka tänapäeval. polnud vaja paljut, et meid kõiki seal toita.
Jumal on ustav. lõpuni. alati!

jalgealune on kadumas?

just siis, kui arvad, et oled lõpuks ometi millestki suurest ja hirmsast läbi murdnud, tabab eikusagilt mingi ootamatu löök, mis võib saada saatuslikuks. kujuta endale ette, et sa oled metsas, totaalselt eksinud, ning jõuad siis lagendikule. hingad juba kergendatult, ise veel mõistmata, et just nüüd, keset seda platsi, oled sa kõikvõimalikele metsaohtudele kõige kättesaadavam ja kergesti haavatavam.
sellistel hetkedel ei tohi aga unustada veel teistki asja. nimelt kusagil, kindlasti mitte liiga kaugel, on Keegi. üks Lõvi, kes meid alati valvab. ja kui olukord hakkab juba liiga ohtlikuks minema, siis meid sealt ära peletab.
seega, siit siis asja mõte: sageli see, mida me ise peame rünnakuks meie vastu, on hoopis Kõigekõrgema kaitse. kaitse millegi palju hullema eest, mis meid seal lageda peal, kus me täiesti relvitult ja kõige haavatavamana seisime, metsasügavusest ründamas oli.

you took my monster away:)

:) :) :) :) :) :) :) :) :) :) :) :) :) :)
ma ei saa tegelikult naeratada. liiga valus on. kuid südames on mul üks suur naeratus.
mõned asjad saavad lihtsalt nii imelikult iseenesest korda. :)
kas nüüd lõpuks ometi terve sellest jamast? :)
see on ometigi nii hea märk, et ma sellest metsikust närvivalust, mis on haaranud poolt lõuga, kaela ja kõrva, suudan ikka veel tahata naeratada. :)
pisiasjades peitubki õnn. olen seda kindlasti juba maininud:)
* * *
ühistrantsport võib vahel ka meeldivalt üllatada.. nt ümberistumiste korral ei pea sekunditki järgmist bussi ootama... või olles hiljaks jäämas, tuleb eikuskilt mingi plaaniväline troll ja viib mu ilusasti kohale:)
kui CD kirjutaja on katki, kuid mõne plaadi siiski korralikult kõrvetab. pealegi, toorikud on hetkel nii odavad:)
järgmised kaks teisipäeva on TÄIESTI VABAD!!! : )
väikesed head uudised:)
ma saan hakkama ka iseendast üle olemisega:)
kohtan vanalinnas endist klassivenda, keda pole aastaid näinud ja ta tunneb mu ära:)
postkastis on uued kirjad:)
multifilmid:):):):)
ilusad mälestused:) (hoiavad alati südame soojas)
vanade (ja ka uuemate) piltide vaatamine:)
hambaarst on tegelikult sõber:) (kuigi teeb ai ai)
kaotan kaalu, sest ei saa tänu kikutohtri tegevusele süüa:) ( no tegelikult söön sellevõrra rohkem asju, mis mulle maitsevad, ehk siis ka paksuks teevad:')
hea muusika:)
abivalmidus! :)
HEAD SÕBRAD:):):):)

liblikad

päikese viimased kiired paitavad mu nägu. ei ole enam soe. sügis on selle ära viinud, järele on jäänud vaid kiired, mis madalalt puuvõrade vahelt argsi minu poole teed otsivad. kerge kipitus kurgus ja kraanina tilkuv nina on otsesed märgid sügisest. kuid selle suve soojust mu südamest välja saada ei ole võimalik. ükskõik, et nii paljud püüavad anda selleks oma parimat. see suvi on sügaval mu südames.
ühes plekist karbis on väike topsik kividega. pisikese kiviklibuga. ja väike kilekotinuts... kus on veel natuke kive. seal karbis on veel palju muudki.
kuid see, mis on oluline, on peidus. seda sa ei näe. seda ei näe keegi. valetan. loomulikult näevad. kuid vaid need, kes näha tahavad...
nüüd peab ootama.
tean, et kevadel tulevad uued liblikad.

Magnificat

Ta parandab need,
kelle süda on murtud,
ja seob kinni nende valusad haavad.

(Ps. 147:3)

Aamen

how blind can one be?

lahendused ja vastused on silmapiiril..kuid... samas... ned on nagu kalad Monaco rannas. nii lähedal, kuid ometi ei ulatu ma nendeni, ilma et end liiga palju märjaks teeks. on need seda väärt?

hirm

"mis on sinu suurim hirm?"
mõtlen natuke vaikselt. kuidagi lame oleks öelda, et üksi jääda. see on nii tavaline ja igav. ma kardan ju nii paljusid asju, kuid kuidas seda sõnadesse panna.
"üksindus, " vastan siiski.
sa vaatad mulle silma sisse ja oled selgelt pettunud. tean, et ootasid midagi sügavalt filosoofilist või ebatavalist, kuid mina lihtsalt kardan üksi olla. lapsik.
aga seda ma ju olengi! lapsik. pole ma ju kunagi püüdnudki vastupidist väita...
"ma kardan äikest, rauda, ämblikke ja palju muid asju ka veel, mis kohe esimese hooga meelde ei tule, kuid kui rääkida hirmust... siis jah.. üksindus."
sa vaikid ikka, kuid nüüd on su pilk suunatud kaugusesse. vaatan samas suunas, seal on üksik kajakas, kes liugleb tormise mere kohal. üksik... kas sa mõtled sellele?
tahaksin nii väga su mõtteisse tungida, teada, mis seal hetkel toimub!
meenub veel üks suur hirm. ma kardan, et keegi loeb mu mõtteid. ja see halvab. haiglane, kuid lahti ma sellest kinnismõttest ei saa.
vaikus muutub mulle aina talumatumaks. see pole enam see romantiline.. armastuse keel. see on piinav.
kus sa hetkel oled? füüsiliselt oled sa siinsamas, minu kõrval... aga kus on sinu vaim?
ei, ära arva, et püüan seda endale saada. ei.
ma lihtsalt..
kardan üksi olla.

from the inside

sügavalt südame põhjast tuleb hääl.
karje.
mis suubub tühjuses.
täielikus vaikuses.

ma ei taha seda enam.
lihtsalt.
tühjus saab mõõtmed.
vaikuses tekkivad helid.

lõpp.

mis saab öösel lammastest?

... miks ülistatakse päikeseloojanguid? loomulikult...need on imeilusad ja romantilised ja maalilised jne jne jne:) kuid tegelikult..paljud ei teagi, et päikesetõus on vähemalt niisama ilus, reeglina veel palju kordi ilusam. me lihtsalt sõna kõige otsesemas mõttes magame selle maha. või siis talvel..kui päike ometigi hilja tõuseb, ei märka me oma argisekelduste kõrvalt seda absoluutselt.ei..ma ei ütle siiski ühtegi halba sõna päikesloojangute kohta ...kuigi see on päeva lõpp.. on see millegi uue algus.. see on öö algus..öösel on kõik kassid hallid... ja lambad???
mis saab öösel lammastest?
paljud arvavad, et meie, lambad, peamegi igal õhtul muudkui edasi tagasi lippama..vahelduse mõttes üle mõne tara või heki hüppama, et kergem loendada oleks... nad ei mõtle üldse selle peale, kui väsitav see on! pealegi..nad ju isegi ei märka, et me oleme täpselt needsamad lambad.. iga kord... poole tunni jooksul peame jõudma teha vähemalt kolm ringi!!! aga nad ei märkagi seda..nende jaoks oleme ma lihtsalt kari lambaid. tegelikult..igaüks meist on isiksus ja seda peab respekteerima! kui te inimesed enne magamajäämist meile kasvõi aitäh ütleks meie suure vaeva eest, juba see oleks tegelikult piisav tasu, kuid kahjuks leidub selliseid teie seas nii vähe, et neid ei tasu isegi lammastel enne magamajäämist loendada...aga mis siis saab öösiti lammastest?
räägitakse, et nad muutuvad tiigriteks.. omast käest tean väita..et see ei vasta tõele. tiigrid on ikka tiigrid ja lambad on lambad. meil on tiigritega väga hea läbisaamine. täiesti tõsiselt. nad valvavad meid. tihti on kõigist just nemad need, kes meid ära ootavad, kui me viimaseid unetuid unne suigutada üritame. nendega on see jama, et kui unemati on oma ringi ära teinud, ning neid pole eest leidnud, siis läheb ta lihtsalt edasi.. ta väga harva viitsib kaks ringi peale teha... ärge nüüd temast ka kohe halvasti mõelge! tal on raske töö ja suur pere toita... peab siit-sealt mõne haltuuraotsa ka ikka tegema... ja nii juhtubki, et me lippame ja lippame..kuid kasu pole sellest midagi... ja siis tiigrid ootavad... sest nad on sõbrad.

Will you ever care if I leave?

will you?
oh... miks mu peas keerlevad need tobedad küsimused, mis pole tegelikult üldse olulised!?
ma olen hea õpetaja..nõu andma olen ma meister, kuid võiks ise ka korraks oma nõuandeid kuulda võtta..mis polegi ju tegelikult nii tobedad.

vihmas märjad munakivid jalge all... torman pilku tõstmata edasi.. viha ja valu mu see keevad. küsimusi on rohkem kui miljon ja vastuseid ei paista mitte kusagilt. miks!? miks see on nii, et ma ei suuda leppida sellega, et ma olen teisejärguline. tegelikult, mis õigust mul üldse on pretendeeridagi kõrgemale kohale? ega kui nüüd mõtlema hakata, siis polegi. kuid ma lihtsalt, tahaks olla sulle niisama oluline, kui sina mulle. tean, et teen sulle siinkohal ülekohut, kuid ma lihtsalt olen kord selline kade inimene. teeb haiget, kui sa mind ei märka.

tegelikult on elu nii ilus. mis sellest, et need tobedad mõtted mu peas keerlevad.. senikaua, kuni ma neist üle olen, on kõik ilus. peab nüüd hoolitsema vaid selle eest..et ma alla ei jääks...

magamatus viib äärmusteni

kõik võib minna meeletult halenaljakaks, kui ma väsinud olen. vähe sellest, et ma nt inglise keelt ei suuda väsinuna enam rääkida..ei suuda ma vist enam üldse midagi teha..täna ei tulnud eesti keelgi enam välja... väga piinlikku olukorda jäin. kuid..ma ei lase sel end kuigi palju kõigutada -- lammastel on kombeks olla suht teiste arvamusest mittehoolivad... vahel.(mitte vahest!)

Urmas Ott on pähh! rikus me ilusa plaani kõik ära:( aga pold hullu, ka Toompealt oli meeletult ilus vaade.. ja mõted liikusid:) nii hea, kui nad ikka õhtupoole lõpuks jooksma sain... päeval hetkeks juba tundisn muret, et äkki kahjustused on jäävad..

igatahes.. mängimine..
mängimine ei ole ilus.. aga ometigi pole ma ka ise sellest patust puhas.. kaugeltki mitte! ma olen mängur. see on nagu AAga, et kõigepealt tuleb probleemi tunnistada.. seda ma siis nüüd tegin. ma olen mängur.ma mängin iseenda ja teistega. reeglina panustan nii, et haiget saan saada vaid mina. kuid kahuks...enamasti ma seda ka saan ..kuid.. nüüd olen targem..
ma ju tean, kes ja kuidas minuga mängivad..ja miks ma lasen neil seda teha. egas ma loll ka pole... mulle lihtsalt meeldib mängida.. eriti..kui panused..pole veel liiga kõrged.
hetkel..ma veel sellest vabaneda ei taha.. kuid jätan siia märgi maha sellest, et olen oma kirest tegelikult teadlik.ja et see on mu (eba)kindel otsus jätkata.
aga inimsuhted ongi mäng.. üks pidev rollide vahetamine... mäng mõistuse ja tunnetega. kellel ei vea kaardimängus, sellel veab armastuses...
aga kellel ei vea suhete mängus... milles tal veab???

as the moon was rising in your eyes

... kui palvus oli lõppemas ja me välja tulime, siis nägime mägede taga punakat valgust.. päike loojus.
kuid see oli ebaloomulik. alguses ma loomulikult selle peale ei tulnud, kuid mida tugevamaks see puna muutus, seda võimatumaks muutus teooria päikese loojangust. mõistsin, et see on hoopis tõusev kuu. ma pole iial midagi sellist näinud! alguses oli ta punakas..verine.
tahtmatult meenus aastatetagune, punase päikeseloojangu ja verise kuuga ... meeletu äikesetormiga öö.. see seal metsakirikus. paigas, kus sain oma esimese armulaua.
koht, kus esimest korda murti mu süda.

raputan selle mõtte peast... ma ei taha seda viimast imelist õhtut rikkuda selliste mõtetega. kuu aga jätkab tõusmist..see on nagu päikeseloojang, mida edasi, seda kiiremini ta tõuseb. vaatame seda lummatult.. meie lähedalolevad jaapani normehed klõpsivad sellest pilte teha.. "oleks vaid mul see 10 kordne zoom..", meenub kalli Kõutsi lemmiklause...

see oli üks imelik õhtu. üks imelik jutuajamine, mida ma pole ikka oma peast välja saanud, sest ma ei tea, miks see toimus. mis oli selle eesmärk. mis oli selle tulemus.

see oli täiskuu. ma sain seda teada täna. täpselt kuu aega hiljem.
alles nüüd mõistan, see oli.
oli ära.
seda pole enam.
ma pole enam seal.
ma ei saa enam kunagi seal niimoodi olema.

aga see, mis oli... oli ilus...

kuu on alati ilus.