just siis, kui arvad, et oled lõpuks ometi millestki suurest ja hirmsast läbi murdnud, tabab eikusagilt mingi ootamatu löök, mis võib saada saatuslikuks. kujuta endale ette, et sa oled metsas, totaalselt eksinud, ning jõuad siis lagendikule. hingad juba kergendatult, ise veel mõistmata, et just nüüd, keset seda platsi, oled sa kõikvõimalikele metsaohtudele kõige kättesaadavam ja kergesti haavatavam.
sellistel hetkedel ei tohi aga unustada veel teistki asja. nimelt kusagil, kindlasti mitte liiga kaugel, on Keegi. üks Lõvi, kes meid alati valvab. ja kui olukord hakkab juba liiga ohtlikuks minema, siis meid sealt ära peletab.
seega, siit siis asja mõte: sageli see, mida me ise peame rünnakuks meie vastu, on hoopis Kõigekõrgema kaitse. kaitse millegi palju hullema eest, mis meid seal lageda peal, kus me täiesti relvitult ja kõige haavatavamana seisime, metsasügavusest ründamas oli.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar