as the moon was rising in your eyes

... kui palvus oli lõppemas ja me välja tulime, siis nägime mägede taga punakat valgust.. päike loojus.
kuid see oli ebaloomulik. alguses ma loomulikult selle peale ei tulnud, kuid mida tugevamaks see puna muutus, seda võimatumaks muutus teooria päikese loojangust. mõistsin, et see on hoopis tõusev kuu. ma pole iial midagi sellist näinud! alguses oli ta punakas..verine.
tahtmatult meenus aastatetagune, punase päikeseloojangu ja verise kuuga ... meeletu äikesetormiga öö.. see seal metsakirikus. paigas, kus sain oma esimese armulaua.
koht, kus esimest korda murti mu süda.

raputan selle mõtte peast... ma ei taha seda viimast imelist õhtut rikkuda selliste mõtetega. kuu aga jätkab tõusmist..see on nagu päikeseloojang, mida edasi, seda kiiremini ta tõuseb. vaatame seda lummatult.. meie lähedalolevad jaapani normehed klõpsivad sellest pilte teha.. "oleks vaid mul see 10 kordne zoom..", meenub kalli Kõutsi lemmiklause...

see oli üks imelik õhtu. üks imelik jutuajamine, mida ma pole ikka oma peast välja saanud, sest ma ei tea, miks see toimus. mis oli selle eesmärk. mis oli selle tulemus.

see oli täiskuu. ma sain seda teada täna. täpselt kuu aega hiljem.
alles nüüd mõistan, see oli.
oli ära.
seda pole enam.
ma pole enam seal.
ma ei saa enam kunagi seal niimoodi olema.

aga see, mis oli... oli ilus...

kuu on alati ilus.