hirm

"mis on sinu suurim hirm?"
mõtlen natuke vaikselt. kuidagi lame oleks öelda, et üksi jääda. see on nii tavaline ja igav. ma kardan ju nii paljusid asju, kuid kuidas seda sõnadesse panna.
"üksindus, " vastan siiski.
sa vaatad mulle silma sisse ja oled selgelt pettunud. tean, et ootasid midagi sügavalt filosoofilist või ebatavalist, kuid mina lihtsalt kardan üksi olla. lapsik.
aga seda ma ju olengi! lapsik. pole ma ju kunagi püüdnudki vastupidist väita...
"ma kardan äikest, rauda, ämblikke ja palju muid asju ka veel, mis kohe esimese hooga meelde ei tule, kuid kui rääkida hirmust... siis jah.. üksindus."
sa vaikid ikka, kuid nüüd on su pilk suunatud kaugusesse. vaatan samas suunas, seal on üksik kajakas, kes liugleb tormise mere kohal. üksik... kas sa mõtled sellele?
tahaksin nii väga su mõtteisse tungida, teada, mis seal hetkel toimub!
meenub veel üks suur hirm. ma kardan, et keegi loeb mu mõtteid. ja see halvab. haiglane, kuid lahti ma sellest kinnismõttest ei saa.
vaikus muutub mulle aina talumatumaks. see pole enam see romantiline.. armastuse keel. see on piinav.
kus sa hetkel oled? füüsiliselt oled sa siinsamas, minu kõrval... aga kus on sinu vaim?
ei, ära arva, et püüan seda endale saada. ei.
ma lihtsalt..
kardan üksi olla.