liblikad

päikese viimased kiired paitavad mu nägu. ei ole enam soe. sügis on selle ära viinud, järele on jäänud vaid kiired, mis madalalt puuvõrade vahelt argsi minu poole teed otsivad. kerge kipitus kurgus ja kraanina tilkuv nina on otsesed märgid sügisest. kuid selle suve soojust mu südamest välja saada ei ole võimalik. ükskõik, et nii paljud püüavad anda selleks oma parimat. see suvi on sügaval mu südames.
ühes plekist karbis on väike topsik kividega. pisikese kiviklibuga. ja väike kilekotinuts... kus on veel natuke kive. seal karbis on veel palju muudki.
kuid see, mis on oluline, on peidus. seda sa ei näe. seda ei näe keegi. valetan. loomulikult näevad. kuid vaid need, kes näha tahavad...
nüüd peab ootama.
tean, et kevadel tulevad uued liblikad.