light

PÄIKE!!! üle mitme nädala... paistis täna PÄIKE! see + muud suured pisiasjad muutsid päeva vallatult võrratuks. miski mu sees põleb. jälle. vahepeal oli varjusurmas, kuid eile õhtul ärkas see uuesti ja lõi leegiga põlema ning valgustab nüüd mu teed. teinekord on rasked situatsioonid, kus olulised asjad jäävad mitteoluliste varju... ja siis see valgus...hääbub vaikselt. ta ise ei taha seda, vaid püüab meeleheitlikult mind uuesti sütitada, kuid mina lõikan hapniku juurdevoolu julmalt läbi. mul pole aega! mul pole viitsimist... homme... teine kord... need on vaid lollid vabandused. kuid vahedad kui skalpellid... suurima naudinguga lõikab hingevaenlane nendega selle allika katki, kust Armastuse leek õhku ammutab... aga see ei õnnestu tal iialgi! sest see tuli on tegelikult igavene! ja ta annab valgust ja soojust ja kaitset... isegi siis, kui me ise seda ei tea!
valgus on nii kosutav. ja valguses näeb:) näeb, kui ilus on elu tegelikult... ühes kõigi oma suurte pisiasjadega, kohmetute naeratustega, väikeste hirmsate naljadega, mis ehmatavad, sõpradega, kes alati toeks on... ja teadmisega, et vihmale järgneb alati päike.

Christe lux mundi, qui sequitur te, habebit lumen vitae, lumen vitae

okaslambake

mulle nii meeldivad muinasjutud! ja multikad ka. nendes on midagi nii siirast ja süütut, mis kiires igapäevaelus nii kergesti ununema kipub. seal on siiras armastus... ustavad sõbrad. on ka kurjad nõiad ja lohed. aga alati pääseb headus võidule. alati jääb kuri pool kaotajaks. aga see ei võta ära põnevust. ma vaatan uut multikat nii õhinal, et unustan kõik maailma enda ümber! kangestun hirmunult, kui kiisupoeg kõrgelt sillalt sügavale jõkke kukub või kuri ülemteener kassipere lõksu püüab. siiski... selleks ju kangelased ongi, et rasketes olukordades appi tulla. multikates ja muinasjuttudes väärtustatakse üht oluliseimat asja. nimelt sõprust ja lojaalsust. ja armastust. loomulikult armastust. need võidavadki kurjuse! ja natuke humoorikat kavalust;) lastele see meldib. siis nad lagistavad südamest naerda. aga see peab olema lihtne, et nad ka sellest aru saaks. hea muinasjutt on see, mida lapski lugeda tahab ja hea multikas see, millest laps aru saab ja mis teda naerma ajab.
aga mulle meeldivad tõepoolest multikad ja muinaslood. kasvõi tuhat korda uuesti kuulata ja vaadata. sest need tekitavad lootust. teevad südame soojaks, tuletavad meelde seda, kui ise veel väike olin ja südamest naerda lagistasin või ... pisaraid valasin..sest natuke kurbust käib ikka asja juurde.. tegelikult.. ma ei olnudki nii väike enam, kui viimati multikat vaadates nutsin. alles nüüd..suvel:) seal bussis, kui me vaatasime Jääaega... suutsin ma kahel korral töinama panna. kui tiiger kangelaslikult suri.. ja kui selgus, et tegelikult ikkagi on multikamaailm ka seebiseriaale näinud -- tiiger ei saanudki tegelikult surma ja tuli tagasi. see ajas mu isegi veel rohkem nutma.
igatahes, siit tuleneb veel üks muinaslugude ülioluline omadus:
neil on alati ÕNNELIK LÕPP!

this is my life...

20 kuhjaga supilusikatäit mälestusi minevikust
20 teelusikatäit tuleviku unistusi
6 pisarat
8 naeratust
8 detsiliitrit lootust
10 kallistust
maitse järgi sõpru
1 silmarõõm korraga
kaunistada armastusega

(ühest portsionist piisab üheks päevaks.erinevatel päevadel võib koostisosi ka vahetada, kuid antud retsept annab parima tulemuse)

mõtetes kuu aega ees

jõulud lähenevad lausa kosmilise kiirusega. ok, sinna on veel aega, kuid mul tulevad ju jõulud ee aasta järjekordselt varem... eile maksin ära oma reisiraha... ja nüüd on hinges totaalne ärevus, hirm, kaos ja reisipaanika... ma ei taha sinna minna nii üksi!!!! kuid keegi ei võta seda tõsiselt:'( te peate mind tugevaks, kuid tegelikult olen ma väike arg lammas... kes kardab aastavahetuseks üksi jääda ja siis kojuhelistades issile meeletu mobiiliarve tekitada.
aga samas, ma ei loobuks sellest võimalusest! loomulikult mitte. Lissabon on ikka.. midagi muud kui lihtsalt.. aastavahetus kusagil... ükskõik kus Eestis.. kui mitte just... aga seda ei saa... sel aastal kindlasti veel mitte. see aasta on liiga külm talv, kuigi, mida rohkem lund, seda rohkem see mu unistusse sobib:)
tahad unistust kuulda? no ok.. aga see siuke..lapsikult romantiline..
mõte juured pärinevad sellest suvest..kui ma käisin ühes võrratus kohas. ja armusin sellesse.. sealt ka idee.. nimelt oli see üks väike metsamajake kusagil... metsa sees:) ja siis tekkis idee..et kui saaks väikese seltskonnaga sellise üürida..kus siis elekter ka sees on..ja saaks aastavahetuse seal veeta... mmmm...
vot..selline oligi..ei midagi suurejoonelist...
aga ei peakski olema, kui seal oleks kõik kõige kallimad inimesed koos, siis see oleks piisavalt suurejooneline:)
aga mina aastavahetusel lund ei näe...

keep your dreams alive!

unistused on edasiviiv jõud. kui on midagi, mille saabumist, täitumist, kordaminekut... loota, siis on elul täiesti teine maik. samas, ei ole väga tark siduda oma unistusi teiste inimestega, sest see toob tehtesse sisse kaks tundmatut, x-le lisandub veel y. ja vastuse leidmine muutub tibake keerulisemaks. kuid samas, raskused ongi selleks et neid võita..kuid siiski siiski..mitte selle pärast ei seo me oma lootusi just peaasjalikult teiste inimestega.. vähemalt noore ja naivsena.. siis on nii lihtne näha inimestes head.. ja neid armastada... armastada ja lihtsalt armastada.
inimene on sotsiaalne olend...ja lihtsalt vajab teisi enda ümber, selleks, et jagada nii oma rõõme kui muresid. kõike. mingi piirini on võimalik seda ka endas hoida. see piir sõltub indiviidist, kuid see pole lõpmatuseni veniv kumm. mingil hetkel see katkeb.
minul on see piir väga lähedal.
ja mina loodan väga palju teiste peale.
ja mu unistused on suht alati seotud inimestega.
ma toitun oma unistustest!!! kui need lõhkuda ja mult ära võtta, siis kuivaksin kokku. nagu kõrbetaim, mis seejärel lendab kuivanuna läbi terve kõrbe..kuni leiab oaasi... seal vett saab ja uuesti ellu ärkab.
ma hoian oma unistustest kinni! ja ma ei lase neid nii lihtsalt hävitada! igaühel kindlasti enam mitte.
aga ma armastan ikka!

lumi

esimene lumi sel aastal. vaatan aknast välja..seal istub üksik vares männi oksal. ta paistab kuidagi ärevil. ei tea, kas ta ootab midagi? mina ootan.. võib-olla sellepärast tundub ka vares närviline. aga äkki on tal lihtsalt külm?
maa on valge ja lumi on veel puhas. heitgaasid ja autokummid ei ole seda määrida suutnud.. kuid.. kauaks see nii ei jää. peagi on sellest järel vaid pruunjas löga, sest tegelikult see lumi ju maha ei jää. sest sulab alati, esimene lumi alati.. peaks seda nii kaua nautima, kui ta veel ilus on.
kui vaid saaks õue. kuid haige olles ei tasu selliseid asju mõeldagi, need teevad paratamatuse veelgi raskemini talutavaks.
vares lendas ka nüüd ära.
hinges on täiesti karjuv igatsus kellegi või millegi järele. kuid ma pole enam kindel, mis see täpselt on, mida ma nii ihaldan. jah, mul on kindlad asjad, mida on mugav igatseda. ma olen harjunud sellega, et need niiviisi.. näpuotste juures on...millimeeter veel..ja nad oleksid käes...kuid seni, kuni see millimeeter seal vahel on, jäävad needki kättesaamatuks.
ent kas see on see, mida ma siis tegelikult tahan? või kardan ma midagi enamat tahtagi?
mida enamat ma üldse veel tahta saaks?

listen to your heart

"... usalda oma südant isegi siis kui mõistus vastupidist kisendab. see võib olla raske. eriti alguses. kuid kui kuulad oma südant ja tead, et oled väljas õige asja eest, ei jää võit tulemata."
aitäh! need sõnad kinnitasid mind rohkem kui ühedki sõnad antud hetkel seda teha oleks saanud.
vahel pannakse meid proovile... kolm on kohtu seadus? Kai ütles seda mulle täna. mõneti oli tal õigus.. nii ongi, et mitu korda saad ennem vastu nina, kuid kui selle kõik üle elad... saad preemia. vot selline mõttelend mind tabas. tiivaga tabas.... aga väga täppi tabas.

something beautiful

armastus, lootus, unistused.
need on midagi ilusat. kuid selleks, et argimelu kõrvalt kõike seda märgata ja kogeda, peab kahjuks sageli ennem lausa põrgust läbi minema. loomulikult mõnel õnnestub ka niisama olla avatud silmade ja meeltega, kuid enamikul ei ava isegi tulemeri silmi ja südant.
Coelho kirjutab:
Kunagi ei tohi lakata unistamast. need kosutavad meie hinge nagu toit keha. sageli me näeme, kuidas meie unelmad purunevad ja soovid luhtuvad, kuid siiski ei tohi me loobuda.
tõsiselt, klapib minu elufilosoofiaga. ka siis, kui on kõige hullem auk..ja kõik sõbrad tunduvad kadunud olevat, leidub alati üks ustav hing, kes lohutab. tihti me ise ei taha Teda lihtsalt näha, sest meil on ju masendus! kuid..Ta on seal... alati.
samas, kui tuju on laes..siis tunduvad kõik meile head. minul on hea tuju. ei ole masendusest juttugi..mis sellest, et ennem sellist imelikku teksti kirjutasin. ma lihtsalt tunnetan, et mu unistused..ei peagi surema. ükskõik kui raske ka ei ole. siis unistused on need, mis mind lohutanud on. ka kehvas olukorras ei tasu lakata parimat lootmast.
mu unistusel on ka nimi. see on Armastus. mitte armumise või muu taolise mõttes. see kõik käib sinna alla mõneti. kuid ma pean silmas tõelist Armastust. seda, mis hõlmab kõike muud. ja ma tean, et kui ma alla ei anna, siis ma leian selle. sest see võib tegelikult olla hoopis lähemal kui ma oodatagi oskan

muinasjutt

elas kord üks väike Printsess. ta elas ühes suures suures tornis. sellises, suures..hallis.. mida valvas kolm lohet, kellel kõigil 12 pead. selles kõrges tornis oli ta elanud terve oma elu ja oodanud Printsi, kes tuleks ja ta sealt päästaks. päevast päeva vaatas ta oma aknast välja ja nägi paljusid printse mööda ratsutamas.. nii mõnigi tõotas talle, et tagasitulles päästab ta neiu tema igavesest vangipõlvest.
aastad aga mööduvad ja mööduvad... ja seda Ühte ja Õiget ei tule ega tule.
aga ta ei saaaagiiiiii tulla!!! sest ta on Konn! ja ta ootab, et tema tõeline armastatu tuleks ning oma suudlusega purustaks needuse.
aga nii ei saa ju selle muinasjutul õnnelikku lõppu olla!?:(
sest kui Printsi tõeline armastatu teda suudleb, siis ei tekki Printsil iialgi mõtetki minna Printsessi sealt tornist päästma...
ja nii.. Printsess ikka ootab.. ja loodab.
sest lootus on surematu...

usk, mägi liigu merre!

ma tunnen lõpuks ometi oma südames rahu ja julgen öelda, et tean vähemalt mõnda vastust. samas on mu südames ärevus. kuid see on selline meeldiv ärevus, tuleb teadmisest, et midagi on tegelikult ka toimumas, et Jumalal on ka minu jaoks eriline plaan... ja mida raskem mul on seda plaani ellu viia, seda rohkem on väärt lõpptulemus.
täna ütles keegi tore inimene mulle, et usalda oma südame häält. et isegi, kui mõistus räägib sellele vastu, siis kuula oma südant. ja seda ma kavatsen teha, kuid ennem tahan ma oma südames suurpuhastuse teha. avastasin, et Jeesusele on seal viimasel ajal kuidagi häbematult väike nurgake jäetud. ma olen nii õnnelik, et Ta selle tõttu sealt lahkunud ei ole! nüüd tahan asjad jälle õigesse korda saada. tõeline õnn võib olla VAID koos Jumlaga.
samuti tõeline armastus. ja armastus..on elu alus. kuid oluline, on see, et mitte panna mööda..armastuse defineerimisel. armastus ei ole lihtsalt see, et kui näen ilusate silmadega poissi, siis hakkab süda kiiremini põksuma. armastus on sellest palju enam. armastus on otsus. otsus panna enda mina maha ja saada üle kõigist katsumustest, rünnakutest raskustest. ja minna edasi, hoolimata kõigest sellest, mis tee peale ette lükatakse.
JUMAL ON ARMASTUS!

näilikust ja tegelikust maailmast

elu pole õiglane. sageli aga on ta täpselt selline, nagu näib. ei ole kõigel varjatud tagamõtet.ei peitu julmade sõnade taga armastust, kulmukortsutuses sõbralikkust. ent siiski.. lootus jääb, et ükskõiksuse taha peidetud hoolimine on siiski olemas.
nägin täna, kuidas üks väike ja armas olend kartis nii väga seda, kes on tema ta kohalt tõrjunud. oma elupäevade lõpul peab see vaeseke kannatama tõelise psühhoterrori all, omaenda kodus. mis sellest, et ka mina teda sageli ära ajan..mis sellest, et see kallike arvab, et ka mina ei hooli.. siis tegelikult, armastan ma seda kassi rohkem, kui ühtegi teist!!! see ei ole aus, et tuleb üks suvaline kutsikas, keda ei huvita mitte üks teps, kas see kassike on olnud meie maja valvur viimased 10 aastat või mitte.. ei.. see koer ei vaveu mõtlema, kuid mina mõtlen.. mõtlen, et tegelikult on see loll koer mulle ka kallim, kui ta ise aimab. näilikult ma põlgan teda, ei anna laua äärest süüa, ei lase tal ennast närida..jne. kuid seda kõike teen ma sellepärast, et hoolin. aga jah.. kas alati on ükskõiksuse taga hoolimine?

I feel like I'm in hell

I feel like dying when you curse me up one end
and down another
I get disgusted when the way you kill me seems so subtle
you left me crying in a mud puddle


I ALSO BLEED YOU KNOW!!!!!!!

miks miks miks... on alati nii, et kui ma juba natukenegi hakkan usaldama..siis mõistan "kallite" kaasinimeste suure abiga, kuidas ma jälle puusse panin. kas tõesti ei leidu kedagi, kes oleks võimeline selle mulle niiviisi lahti seletama, et ma ... rahu saaks?
miks pean mina nutma?
miks pean mina olema see, kes kaotab?
miks ei võiks kasvõi üks kord mitte kehtida reegel, et mida rohkem ma hoolin, seda halvemini minust arvatakse!?!?
miks just teie?
ja miks ma igatsen enda kõrvale seda ühte ja ainukest inimest, kes enam kunagi siin.. selles maises maailmas mu kõrval ei seisa... mind lohuta..mulle ütle, kui tobe ma olen, et sellise asja pärast üldse nutan... sunni mind enesehaletsemist lõpetama... tule ja lihtsalt kallista..

miks...?

täpp

elas kord üks väike täpp. täpile väga meeldis kõik punane. ta ise ei teadnud, miks see nii oli, kuid ta ei vaevanud sellega ka üldse oma pead.ta armastas ka ise punaseks värvuda nii sageli kui võimalik.
aastad möödusid ja väike täpp sai suureks. seda siis mitte mõõtmetelt, mõõdu poolest jäi ta alati pisikeseks, aga miski tema sees sai suureks.
ühel ilusal päeval nägi täpp midagi erakordset. see oli nii ilus, et ta ei osanud alguses isagi midagi ette võtta. ja see oli punane. hämmastunult uuris täpp seda imelooma... kuni jõudis selgusele. see oli triip. oh seda kurvastust!!! täpid ja triibud ju ei sobi omavahel! aga sellele konkreetsele täpile meeldis see konkreetne triip.
ja nii lihtsalt oligi.
meeldis ja kõik.
lõppu ma rääkida ei oska. sest rohkemat ma ei tea. aga triip ja täpp, vast võiks nende endi käest küsida.

Seigneur, tu gardes mon âme

Seigneur, tu gardes mon âme;
Ô Dieu, tu connais mon coeur.


kui ise enam edasi minna ei oska, siis on vaid üks koht, kuhu pöörduda abi otsimiseks -- Jumala juurde! ükskõik, mis ka ei ole, seal on alati lahendused.

mu kõrvus on üks noot.. üksainuke. nii puhas ja selge. kauni kõlaga. kui silmad sulgen ja sellele mõtlen, siis meenub kuldne valgus, mis mind täitis seda keelt puudutades... kui vähe on vaja, et ma end hästi tunneks. sellest noodist täiesti piisas sel hetkel. küllap piisaks ka seekord.
piisaks isegi lihtsalt sellest, kui seda nooti kuuleksin teiste seas. piisab sellest, et kuulen...

kuuvarjutus

Kuu on Maa kaaslane. Kui Päike, Maa ja Kuu jäävad kõik ühele joonele... Maa kõige keskele..siis langeb vari Kuule nii, et ta "varjub". ja siis ongi kuuvarjutus.
kuuvasjutus on see, kui Maa seisab Päikese ees...
kui meid panna ühele joonele... kes keda siis varjab?
üks jääb püsime, teine kaob.
võitja saab olla vaid üks, selles mängus reegleid muuta ei saa. kahjuks.
seega..kes?
kui vaid teaks, kus neid otsuseid langetatakse...

fly away with me!

tahan ära! lihtsalt sellest rutiinitust rutiinist välja. ei kannata seda jubedat maa ja taeva vahel hõljumist. süda läigib... millest küll. mida ma endast mõtlen? kes seda küll teab.. muiates vaatan inimesi, kes usuvad, et nemad teavad.. osad neist väga mööda ei panegi... kuid enamik teeb vaid oletusi, mis on tõest kaugemal kui veenus jupiterist. aga kus see tõde siis on? kui ma vaid ise seda teaks. see ongi nii imelik.. et mul pole aimugi, mida ma tahan ja miks teen asju, mida teen. tundub..nagu juhiks mind mingi nähtamatu käsi.. ei, see pole mitte hea! see annab endast parima..et mind rajalt kõrvale kallutada. ja ma olen nii nõrk, enamikul juhtudest pol sellel kuigi raske must üle olla. ometi, mul on selja taga maailma tugevaim Jõud, ent ikka ma kukun. nõrkus on mu nimi.
kes oleks nõus koos minuga lahkuma?

lootus on surematu

sõlmes olen. suures suures umbsõlmes. aga lahti harutad lihtsalt ei viitsi? ei noh..mis see siis olgu..loomulikult võtan ennast kokku:) ei saa olla nii...et .. noh... nii. saate aru küll... nii... endassetõmbuv. see pole mina. jah..ehmatasin hetkeks..kuid ma õpin uuesti inimesi usaldama. ma loodan. lootus on ju surematu.
lootus on see, mis mind liikumises hoiab. kui hirm tundmatuse ees mind abituks muudab..ning see abitu tunne minus jälestust tekitab..siis ometigi särab üks lootusekiir mu silmades... ja need säravad..ka läbi pisarate...
ja ma naeran..ei naerata vaid naeran, sest see muusika, mis mu südames heliseb, on niivõrd... elav. see muusika on värvides, lõhnades... kõiges. ma aiman seda iga rakuga.
aga kui mu meeled mind petavad??? kui see muusika on tegelikult hoopis teistsugune!?
ei. ma ei lase sellest lahti. see hoiab mind. see muusika... ma nagu elaks sellest. ma ei vaja isegi õhku nii väga, kui seda. aga samas... ma tean, et ühel hetkel pean ma olema piisavalt tugev, et elada ise. sest see ei jää sinna igaveseks sellisel kujul. ühel hetkel pean ma ise seda aitama. siis, kui ta muutuma peab. ja siis pean ma väga tugev olema... veel tugevam kui see muusika ise. kuid vaid Üks tunneb mu südant.. ja valvab mu hinge... vaid Temale pean ma nüüd lootma!

I'm so afraid of wakeing!

kõik on nii ilus, nii hea, nii valutu... pea et täiuslik.
aga kui see on vaid uni!?
ma nii palun, et ei oleks...
kuid see hirm kummitab mind...
laske mul siia jääda, palun
I'm so afraid of wakeing,
please don't shake me!!!

Sina

Sina...

... ajad mu segadusse
... tood mu mõtteisse selguse
... vastad
... ei vasta
... armastad
... kaitsed
... halastad
... valvad
... ootad
... annad
... võtad
... karistad
... andestad
... oled kõikvõimas

Sina oled Jumal

how do you know what's good for me?

tundub, et kõik teised teavad paremini kui ma ise, mida vajan.
see võib kõlada uskumatu, kuid tegelikult on mul endal ka mõtlemisvõime.
tee, mille valin, ei ole valutu.
kuid teise teeotsa lasin juba mööda.
tagasi ma ei lähe.
elu on selleks liiga lühike.

värviline

kui vikerkaarest läbi astuda, muutub kõik teistsuguseks! siin on nii ilus ja värviline... isegi mina olen ilusam... kõik on palju palju ilusam
täiesti joovastav õnn.
pisiasadest.
juubeldades tantsin ringi, hoides su pilti enda embuses... ootan sind ja sa tuled. ka sina oled värviline:)
tean, et mingil hetkel pean ma sinna tagasi minema, kus kõik muutub jälle halliks, kuid hetkel see mind ei huvita.. ei huvita see, et mida õnnelikum olen siin, seda rohkem hakkan seda seal olles taga igatsema... ma naudin seda ilusat ja toredat aega nii kaua, kui seda on antud. pärast seda.. tulgu, mis tulema peab. vahel saabki just valu tundes aru, et elad...
kallis oled!

'cause tonight pride must be killed!

nii imelik on olla.

külm

mul on nii külm.
seisin üksi sellel ristmikul ja ootasin. ise ka ei teadnud mida või keda..aga lihtsalt seisin. "tulgu, mis tuleb,"mõtlesin ja panin oma vaimu valmis kõige hullemateks koletisteks ja valuks. kuid mitte midagi ei tulnud. ja see oli veel hullem kui kõik see, mida kartsin.
kuid ma seisin edasi. külm puges aina enam naha vahele.
ja veelgi sügavamale...
see jõudis mu hingeni.

somewhere over the rainbow..

.. seal on koht me mõlema jaoks..seal olen ma lõpuks õnnelik.
seniks aga.. ole sina õnnelik. isegi selle nägemine annab mulle rahu.
kuid unistustes olen ikkagi seal kaugel värvide taga.
seal on iga su naeratus mulle kui eluvesi ja su pilk kui päikesekiir.
sest seal on need mulle.
siin on mu oskas vaid sind kaugelt imetleda ja nautida seda pisukest, mis mullegi vahel osaks langeb. neid üksikuid päikesekiiri ses pimedas pilvealuses ilmas ja naeratusi..mis peegelduvad mu südames. mis kingivad mulle rõõmu.
siin oled sa mulle keelatud vili, seal aga armsam.
oled mulle nii kallis!

kastist VÄLJA!

mul on niiiii ilus kast! ma olen ise selle ilusaks kujundanud. palju vaeva ära näinud ja.. tõesti, mulle meeldib siin olla. väljas on külm ja kole. ma tean küll... ükskord kui Isa mul selle kasti pealt ära kergitas, siis ma nägin. et natuke liiga tühi oli. liiga üksi olin. sest ümberringi oli liiga palju inimesi. ja võimalusi. aga siia kasti ma ju joonistasin sinu ka sisse:) ja veel mõned inimesed, et mitte mingil tingimusel üksi olla..
nüüd ma rääkisin uuesti Issiga. Ta ütles, et põletab selle kasti mu ümbert ära, kui ma ise välja ei tule. ma juba vaikselt piilusin, kuid ma ei TAHA! ma olen selle kastiga harjunud. ma olen selles juba nii kaua olnud. sellest on saanud mu elu näiline tegelikkus. ma kardan, sest kui asi põletamiseks läheb, siis saan ju hullu moodi haiget...
aga ma pole veel valmis välja tulema. kas keegi aitaks mind???

ootus...

midagi kogu hingest oodates elame me seda juba ette oma mõtteis mustmiljon korda läbi. kui õige hetk kätte jõuab, on see juba liga ära leierdatud, et sellest mõnu tunda.

kui see läbi saab, siis kahetseme, sest oodatu ei vastanud me lootustele.

parem on, kui ei tea, mida oodata.

siiski, ootusärevus jääb. see annab asjale värvi.

and you can never stop this feeling I've got inside of me

I refuse to lose!

väljas sajab lakkamatult ja tuul on kui koletis. ongi koletis, ta lõhkus mu viimase vihmavarju. sel hektel tundus kogu mu maailm kokku varisevat, kuid siis mõistsin, et see on kõigest... üks vihmavari. saan märjaks siis saan.
see oli kõigest üks vihmavari..
too teine lihtsalt üks ilus mõte...

naljahambast oli kild väljas

sain asjale pihta. ausõna. ammu juba!

ei usu?.. noo see on juba su enda asi.

mina olen sulle öelnud, seega oma osa teinud...

ootan sinupoolseid samme.

pikkisilmi, kuid kannatlikult;)

And when I love, you know what’s up

I’m that kind that you don’t wanna trust
When I smile is when I wanna bust
When I feel free is when I’m locked up
And when I love, you know what’s up

sa mängid minuga kui tühipalja hüpiknukuga.
oled mu hinge lahti kiskunud.. ja ma ei tea enam, kui kaugele sa näed...
petan end, kui arvan, et mu maskid mind kaitsevad.
sa vaid naerad selle peale..
ei.. sa isegi ei naera.
sest sulle on see kohustus, sa arvad, et nii kaitsed ennast.
mina olen ainus, kes veel naerab..
läbi pisarate?

flöödimängija tühjas vannis

mälestused on nii ilusad ja valusad.
soojendavad nii armsasti südant..
ja viivad sügavasse nukrusesse.

kõige esimene kogemus jääb alati kõige eredamaks. see on eriti hirmutav. kuid... nii palju on ju veel, mida on võimalik esimest korda kogeda...

see aasta on PP esimest korda sügisel. mitte et ma millelelgi vihjaks.
palun Jumal, ära lase mul selles pettuda!!!

and love, sweet pain of life
comes alive, when you arrive...

ma ei mäleta seda viisi, kuid olen veendunud, et see oli ilus
see, mida sa seal mulle mängisid..
... tol ööl...
mu unenäos.

forever faithful

tunnikese eest lõppes Kesklinna noorteka 24 h palve. võimas oli tegelikult. Jumal näitas mulle asju, mida ma koguaeg teadnud, kuid mitte tunnistanud olen. just siis, kui tundus, et kõik läheb metsa, kui inimesed, kes tulema pidid, tulla ei saanud... tulid täiesti ootamatult kohale hoopis teised inimesed... nii hea oli teistega jagada oma toitu, sest meenus, kuidas ma olen ise olnud olukorras, kus toit saab otsa..ja siis on olnud neid häid iimesi, kes mulle on andnud. ja kui toit sai otsa, siis oli selleks ajaks tulnud kohale keegi, kellel jäi jälle toitu üle. 5 leiba 2 kala.. ja sellest said tuhanded toidetud. see kehtib ka tänapäeval. polnud vaja paljut, et meid kõiki seal toita.
Jumal on ustav. lõpuni. alati!

jalgealune on kadumas?

just siis, kui arvad, et oled lõpuks ometi millestki suurest ja hirmsast läbi murdnud, tabab eikusagilt mingi ootamatu löök, mis võib saada saatuslikuks. kujuta endale ette, et sa oled metsas, totaalselt eksinud, ning jõuad siis lagendikule. hingad juba kergendatult, ise veel mõistmata, et just nüüd, keset seda platsi, oled sa kõikvõimalikele metsaohtudele kõige kättesaadavam ja kergesti haavatavam.
sellistel hetkedel ei tohi aga unustada veel teistki asja. nimelt kusagil, kindlasti mitte liiga kaugel, on Keegi. üks Lõvi, kes meid alati valvab. ja kui olukord hakkab juba liiga ohtlikuks minema, siis meid sealt ära peletab.
seega, siit siis asja mõte: sageli see, mida me ise peame rünnakuks meie vastu, on hoopis Kõigekõrgema kaitse. kaitse millegi palju hullema eest, mis meid seal lageda peal, kus me täiesti relvitult ja kõige haavatavamana seisime, metsasügavusest ründamas oli.

you took my monster away:)

:) :) :) :) :) :) :) :) :) :) :) :) :) :)
ma ei saa tegelikult naeratada. liiga valus on. kuid südames on mul üks suur naeratus.
mõned asjad saavad lihtsalt nii imelikult iseenesest korda. :)
kas nüüd lõpuks ometi terve sellest jamast? :)
see on ometigi nii hea märk, et ma sellest metsikust närvivalust, mis on haaranud poolt lõuga, kaela ja kõrva, suudan ikka veel tahata naeratada. :)
pisiasjades peitubki õnn. olen seda kindlasti juba maininud:)
* * *
ühistrantsport võib vahel ka meeldivalt üllatada.. nt ümberistumiste korral ei pea sekunditki järgmist bussi ootama... või olles hiljaks jäämas, tuleb eikuskilt mingi plaaniväline troll ja viib mu ilusasti kohale:)
kui CD kirjutaja on katki, kuid mõne plaadi siiski korralikult kõrvetab. pealegi, toorikud on hetkel nii odavad:)
järgmised kaks teisipäeva on TÄIESTI VABAD!!! : )
väikesed head uudised:)
ma saan hakkama ka iseendast üle olemisega:)
kohtan vanalinnas endist klassivenda, keda pole aastaid näinud ja ta tunneb mu ära:)
postkastis on uued kirjad:)
multifilmid:):):):)
ilusad mälestused:) (hoiavad alati südame soojas)
vanade (ja ka uuemate) piltide vaatamine:)
hambaarst on tegelikult sõber:) (kuigi teeb ai ai)
kaotan kaalu, sest ei saa tänu kikutohtri tegevusele süüa:) ( no tegelikult söön sellevõrra rohkem asju, mis mulle maitsevad, ehk siis ka paksuks teevad:')
hea muusika:)
abivalmidus! :)
HEAD SÕBRAD:):):):)

liblikad

päikese viimased kiired paitavad mu nägu. ei ole enam soe. sügis on selle ära viinud, järele on jäänud vaid kiired, mis madalalt puuvõrade vahelt argsi minu poole teed otsivad. kerge kipitus kurgus ja kraanina tilkuv nina on otsesed märgid sügisest. kuid selle suve soojust mu südamest välja saada ei ole võimalik. ükskõik, et nii paljud püüavad anda selleks oma parimat. see suvi on sügaval mu südames.
ühes plekist karbis on väike topsik kividega. pisikese kiviklibuga. ja väike kilekotinuts... kus on veel natuke kive. seal karbis on veel palju muudki.
kuid see, mis on oluline, on peidus. seda sa ei näe. seda ei näe keegi. valetan. loomulikult näevad. kuid vaid need, kes näha tahavad...
nüüd peab ootama.
tean, et kevadel tulevad uued liblikad.

Magnificat

Ta parandab need,
kelle süda on murtud,
ja seob kinni nende valusad haavad.

(Ps. 147:3)

Aamen

how blind can one be?

lahendused ja vastused on silmapiiril..kuid... samas... ned on nagu kalad Monaco rannas. nii lähedal, kuid ometi ei ulatu ma nendeni, ilma et end liiga palju märjaks teeks. on need seda väärt?

hirm

"mis on sinu suurim hirm?"
mõtlen natuke vaikselt. kuidagi lame oleks öelda, et üksi jääda. see on nii tavaline ja igav. ma kardan ju nii paljusid asju, kuid kuidas seda sõnadesse panna.
"üksindus, " vastan siiski.
sa vaatad mulle silma sisse ja oled selgelt pettunud. tean, et ootasid midagi sügavalt filosoofilist või ebatavalist, kuid mina lihtsalt kardan üksi olla. lapsik.
aga seda ma ju olengi! lapsik. pole ma ju kunagi püüdnudki vastupidist väita...
"ma kardan äikest, rauda, ämblikke ja palju muid asju ka veel, mis kohe esimese hooga meelde ei tule, kuid kui rääkida hirmust... siis jah.. üksindus."
sa vaikid ikka, kuid nüüd on su pilk suunatud kaugusesse. vaatan samas suunas, seal on üksik kajakas, kes liugleb tormise mere kohal. üksik... kas sa mõtled sellele?
tahaksin nii väga su mõtteisse tungida, teada, mis seal hetkel toimub!
meenub veel üks suur hirm. ma kardan, et keegi loeb mu mõtteid. ja see halvab. haiglane, kuid lahti ma sellest kinnismõttest ei saa.
vaikus muutub mulle aina talumatumaks. see pole enam see romantiline.. armastuse keel. see on piinav.
kus sa hetkel oled? füüsiliselt oled sa siinsamas, minu kõrval... aga kus on sinu vaim?
ei, ära arva, et püüan seda endale saada. ei.
ma lihtsalt..
kardan üksi olla.

from the inside

sügavalt südame põhjast tuleb hääl.
karje.
mis suubub tühjuses.
täielikus vaikuses.

ma ei taha seda enam.
lihtsalt.
tühjus saab mõõtmed.
vaikuses tekkivad helid.

lõpp.

mis saab öösel lammastest?

... miks ülistatakse päikeseloojanguid? loomulikult...need on imeilusad ja romantilised ja maalilised jne jne jne:) kuid tegelikult..paljud ei teagi, et päikesetõus on vähemalt niisama ilus, reeglina veel palju kordi ilusam. me lihtsalt sõna kõige otsesemas mõttes magame selle maha. või siis talvel..kui päike ometigi hilja tõuseb, ei märka me oma argisekelduste kõrvalt seda absoluutselt.ei..ma ei ütle siiski ühtegi halba sõna päikesloojangute kohta ...kuigi see on päeva lõpp.. on see millegi uue algus.. see on öö algus..öösel on kõik kassid hallid... ja lambad???
mis saab öösel lammastest?
paljud arvavad, et meie, lambad, peamegi igal õhtul muudkui edasi tagasi lippama..vahelduse mõttes üle mõne tara või heki hüppama, et kergem loendada oleks... nad ei mõtle üldse selle peale, kui väsitav see on! pealegi..nad ju isegi ei märka, et me oleme täpselt needsamad lambad.. iga kord... poole tunni jooksul peame jõudma teha vähemalt kolm ringi!!! aga nad ei märkagi seda..nende jaoks oleme ma lihtsalt kari lambaid. tegelikult..igaüks meist on isiksus ja seda peab respekteerima! kui te inimesed enne magamajäämist meile kasvõi aitäh ütleks meie suure vaeva eest, juba see oleks tegelikult piisav tasu, kuid kahjuks leidub selliseid teie seas nii vähe, et neid ei tasu isegi lammastel enne magamajäämist loendada...aga mis siis saab öösiti lammastest?
räägitakse, et nad muutuvad tiigriteks.. omast käest tean väita..et see ei vasta tõele. tiigrid on ikka tiigrid ja lambad on lambad. meil on tiigritega väga hea läbisaamine. täiesti tõsiselt. nad valvavad meid. tihti on kõigist just nemad need, kes meid ära ootavad, kui me viimaseid unetuid unne suigutada üritame. nendega on see jama, et kui unemati on oma ringi ära teinud, ning neid pole eest leidnud, siis läheb ta lihtsalt edasi.. ta väga harva viitsib kaks ringi peale teha... ärge nüüd temast ka kohe halvasti mõelge! tal on raske töö ja suur pere toita... peab siit-sealt mõne haltuuraotsa ka ikka tegema... ja nii juhtubki, et me lippame ja lippame..kuid kasu pole sellest midagi... ja siis tiigrid ootavad... sest nad on sõbrad.

Will you ever care if I leave?

will you?
oh... miks mu peas keerlevad need tobedad küsimused, mis pole tegelikult üldse olulised!?
ma olen hea õpetaja..nõu andma olen ma meister, kuid võiks ise ka korraks oma nõuandeid kuulda võtta..mis polegi ju tegelikult nii tobedad.

vihmas märjad munakivid jalge all... torman pilku tõstmata edasi.. viha ja valu mu see keevad. küsimusi on rohkem kui miljon ja vastuseid ei paista mitte kusagilt. miks!? miks see on nii, et ma ei suuda leppida sellega, et ma olen teisejärguline. tegelikult, mis õigust mul üldse on pretendeeridagi kõrgemale kohale? ega kui nüüd mõtlema hakata, siis polegi. kuid ma lihtsalt, tahaks olla sulle niisama oluline, kui sina mulle. tean, et teen sulle siinkohal ülekohut, kuid ma lihtsalt olen kord selline kade inimene. teeb haiget, kui sa mind ei märka.

tegelikult on elu nii ilus. mis sellest, et need tobedad mõtted mu peas keerlevad.. senikaua, kuni ma neist üle olen, on kõik ilus. peab nüüd hoolitsema vaid selle eest..et ma alla ei jääks...

magamatus viib äärmusteni

kõik võib minna meeletult halenaljakaks, kui ma väsinud olen. vähe sellest, et ma nt inglise keelt ei suuda väsinuna enam rääkida..ei suuda ma vist enam üldse midagi teha..täna ei tulnud eesti keelgi enam välja... väga piinlikku olukorda jäin. kuid..ma ei lase sel end kuigi palju kõigutada -- lammastel on kombeks olla suht teiste arvamusest mittehoolivad... vahel.(mitte vahest!)

Urmas Ott on pähh! rikus me ilusa plaani kõik ära:( aga pold hullu, ka Toompealt oli meeletult ilus vaade.. ja mõted liikusid:) nii hea, kui nad ikka õhtupoole lõpuks jooksma sain... päeval hetkeks juba tundisn muret, et äkki kahjustused on jäävad..

igatahes.. mängimine..
mängimine ei ole ilus.. aga ometigi pole ma ka ise sellest patust puhas.. kaugeltki mitte! ma olen mängur. see on nagu AAga, et kõigepealt tuleb probleemi tunnistada.. seda ma siis nüüd tegin. ma olen mängur.ma mängin iseenda ja teistega. reeglina panustan nii, et haiget saan saada vaid mina. kuid kahuks...enamasti ma seda ka saan ..kuid.. nüüd olen targem..
ma ju tean, kes ja kuidas minuga mängivad..ja miks ma lasen neil seda teha. egas ma loll ka pole... mulle lihtsalt meeldib mängida.. eriti..kui panused..pole veel liiga kõrged.
hetkel..ma veel sellest vabaneda ei taha.. kuid jätan siia märgi maha sellest, et olen oma kirest tegelikult teadlik.ja et see on mu (eba)kindel otsus jätkata.
aga inimsuhted ongi mäng.. üks pidev rollide vahetamine... mäng mõistuse ja tunnetega. kellel ei vea kaardimängus, sellel veab armastuses...
aga kellel ei vea suhete mängus... milles tal veab???

as the moon was rising in your eyes

... kui palvus oli lõppemas ja me välja tulime, siis nägime mägede taga punakat valgust.. päike loojus.
kuid see oli ebaloomulik. alguses ma loomulikult selle peale ei tulnud, kuid mida tugevamaks see puna muutus, seda võimatumaks muutus teooria päikese loojangust. mõistsin, et see on hoopis tõusev kuu. ma pole iial midagi sellist näinud! alguses oli ta punakas..verine.
tahtmatult meenus aastatetagune, punase päikeseloojangu ja verise kuuga ... meeletu äikesetormiga öö.. see seal metsakirikus. paigas, kus sain oma esimese armulaua.
koht, kus esimest korda murti mu süda.

raputan selle mõtte peast... ma ei taha seda viimast imelist õhtut rikkuda selliste mõtetega. kuu aga jätkab tõusmist..see on nagu päikeseloojang, mida edasi, seda kiiremini ta tõuseb. vaatame seda lummatult.. meie lähedalolevad jaapani normehed klõpsivad sellest pilte teha.. "oleks vaid mul see 10 kordne zoom..", meenub kalli Kõutsi lemmiklause...

see oli üks imelik õhtu. üks imelik jutuajamine, mida ma pole ikka oma peast välja saanud, sest ma ei tea, miks see toimus. mis oli selle eesmärk. mis oli selle tulemus.

see oli täiskuu. ma sain seda teada täna. täpselt kuu aega hiljem.
alles nüüd mõistan, see oli.
oli ära.
seda pole enam.
ma pole enam seal.
ma ei saa enam kunagi seal niimoodi olema.

aga see, mis oli... oli ilus...

kuu on alati ilus.

Armastus ei salli küsimusi

ma olen õnnelik:)
pisiasjad teevadki alati kõige õnnelikumaks. sellised..väikesed väikesed ootamatud pisiasjad.
kui tuju on alla nulli, siis on raske mõista, et päike on alati olemas..olgugi, et hetkel pilve taga. kui tahta palju, võib väga haiget saada. kui tahta vähe ja oodata veel vähemat, siis on meeldiv üllatus garanteeritud. see otseloomulikult pole üleskutse pessimismiks!

Jumal on Lõplik Autoriteet. see pole küsitav. Tema vastused pole vaidlustatavad.
kui sellele mõtlen, siis tuleb peale tõeline aukartus. tunnetada tema võimsust...see on fantastiline, ülev tunne.
Jumal on Armastus. Temas leiab mu hing rahu, sest Tema valvab mu südant.
Jumala sõna on hea. sellele kuuletumine puhastab mu vaimu.

olen õnnelik, sest olen Jumala laps.

sealed with a kiss

sügishooaeg on algamas.

tean, mida ootan. :)
tean, et see tuleb.
tean, et võin pettuda.
tean, et ei pettu.
tean, mida tunned.
tean, mis on tulemus.

ma ei tea, kuidas käituda.

don't let go

ei lase... ikka ei lase... ei ei ei...
...
...
...
???
ei..endiselt mitte

andesta!

Medaljon

ma kingin sulle täna midagi.. see on midagi erilist. sa vaatad seda.... lased ketil sõrmede vahelt läbi libiseda ja medlajon jääb su pihku... jah... selle sisse olen ma pannud..palju. selle sisse olen ma pannud oma unistused, lootused, lubamata lubadused... ja palju palju veel. oma otsused, vastused. palju rõõmu ja natuke ka valu. seal on talletatud iga su naeratus, iga sekund sinu kõrval. sinu pilk, kui nägid mind tulemas. sinu käsi, hoidmas minu oma. sinu kallistuse soojus.

nüüd on see sinu oma. ma annan selle sulle ära. võid sellega teha, mis heaks arvad.. ma ei vaja seda enam.

vaatan kui õbluke tundub see kett nüüd. kuid minu valduses olles... oli see kui terasest ahel. purunematu, kindel... see aheldas mu mõtted ja unelmad kõik sinu külge.

aga ei... ma ei igatse seda endale tagsi, kuigi hetkeks käib kihvatus südamest läbi. ma ju ikkagi..ikkagi hoolin sinust. väga. ja just selle pärst ma selle sulle kingingi.

lahendused on sageli liiga lähedal, et neid märgata

... nii veider, kuidas Jumal võib niii selgelt rääkida mu südamega. ja seda läbi kellegi teise kirjutatud teksti, mis on mõeldud kõigile igapäevaseks lugemiseks...
väike lõik siis tänasest sõnast...
"... kui usaldad Jumala ajastust, valmistab Ta sind suuremate ja paremate osade jaoks..."
"kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga."(Psalm 127:1)
oh.. sellest väikesest väljaandest olen ma saanud rohkem kui ühe ilmutuse... oh.. miks ma olen niii kärsitu ja kannatamatu!? nii hea vabandus on, et see on mul loomuses.. kuid! ka selle kohta olen sellest samast vihikukesest ju kunagi midagi lugenud..Taizés lausa... näed siis... pole midagi uut siin päikese all( ka kogujat sai selle najal loetud..samuti Taizés...) mulle see "sõna tänaseks päevaks" meeldib!:)

seega..täna olen teinud mitu"avastust".
esiteks..Jumalal on plaan... ja minul on selles oma osa..kuid kui ma pole kannatlik, siis ma võin enda jaoks asja väga keeruliseks teha. nagu näha, siis olen sel alal täielik maailmameister!!! lihtsalt oma kiirustamisega lõhun ära selle, mis on valmimas.. see on jah.. nagu maja ehitamisega, et ei saa vundamenti kiiruga millestki suvalisest kokku laduda... et nt, kive hetkel veel pole( VEEEL!!! need on tulemas!), et võtame ja ehitame vundamendi hoopis lumest.. või liivast...
teiseks..armastus on ilus vaid siis, kui lasta ta vabaks... see nüüd küll pole kuidagi selle eelnevaga seotud..kuid seda ma mõistsin endale järjekordset e-kaarti saates... lenda mu kallis..lenda! ma lasen su nii vabaks..kui üldse suudan:) ma tahan, et sa õnnelik oleksid. ja kui sinu õnn on kaugel..siis lenda sinna. ma ei hoia sind puuris, sest siis kaoks see ilu ja lummus. ma armastan sind just selle pärast, kes sa oled... ja tean, et vangistuses poleks sa enam seesama... juba praegugi olen su tiibu kärpinud.. ei..tegelikult.. seda ma pole teinud..küll aga olen sind haavata püüdnud... soovides sind enda juures hoida..kuid nüüd tean, et see pole lahendus. kui vaid Jumal annaks mulle piisavalt jõudu, et ma suudaks täielikult lahti lasta..ja kinkida sulle see vabadus, mida sa nii väärid!!!

ma ei saaaa.... Jumal on nii hea.... niii meeletult hea. mule pole lihtsalt sõnu, mis suudaks seda edasi anda, mis toimub mu südames ja hinges.... :) \o/

And it's been awhile Since I've seen the way the candle lights your face

meil sinuga pole palju ühist...

üks asi siiski on:

me mõlemad armastame sind.

lootus on surematu?

singing in the rain...

:) vähemalt läks õhtu asja ette:)
käisime Kõutsiga pirital..pildistamas...vihm rikkus küll suurema peo ära..aga ikkagi..vähemalt viistisin end kokku võtta ja siit toast välja ronida. ja taaskord... pean tõdema, et öösiti pole mul vihma vastu midagi.. ilus on, kui tänavalambi valgus märgadelt puulehtedelt ja veelompidest peegeldub... tekkib selline ebareaalne tunne...

nii hea on end vahelduse mõttes kuhugi mujale mõelda..(ma vist küll liiga palju kujutlen..aga:))
mu viimane lemmik on..prantsusmaa.. ja tegelikult ei tulene see mitte sellest reisist..jah, Taizésse tahan kindlasti tagasi..ja lähen ka, kuid see unistus on natuke teistsugune. me läheks sinna koos... ja see olekski ideaalne:) reisiseltskond on minu arust üks määravamaid asju... näiteid pole vaja kaugelt otsida... kui mul sealsamal Taizé reisil poleks seda punti olnud, siis oleks rohkem kui pool rõõmu ära jäänud.

aga jah.. hetkel ma mõtlen end väikesesse katusekorterisse.. Pariisis nt.. aga võib-olla ka kusagil mujal, sest terve Prantsusmaa on võrratult ilus... see on väike aga meeletult hubane korter... väljas sajab vihma, kuid see mind ei sega, sest mul polegi täna välja asja... istun seal..sooja teki sisse mähituna tugitoolis ja mõtisklen. seal ma enam ei mõtle end kuhugi mujale, seal ma olen..lihtsalt naudin seda, et .. olen...
viskan pilgu kellale. varsti varsti peaksid sa jõudma. seest käib soe jutt läbi.. nagu teismeline, kes on esimest korda armunud... loodan, et see esimese armastuse tunne ei kao kunagi... sest se eon nii siiras..puhas ja süütu. veel ei ole miski seda rikuda suutnud.
kuulen trepil samme... pole vaja mõeldagi..ma ju tean, et see oled sina. sa avad ukse ja tervitda mind. ja ma lihtsalt olengi õnnelik...

tegelikult.. see ei peagi olema Pariis... õnneks pole üldse paljut vaja.

...

njah... kui öösel tundub vihm isegi ... ma ei tea.... kuidagi omamoodi süngelt romantiline... ahvatlev.. siis igatahes päeval on see masendav. eriti minu puhul, mul ju käivad tujud suhteliselt samas rütmis ilmaga. kui selline sompus ilm kauaks püsima jääb, siis oi oi oi..

aga jah, eile öösel tuli mulle meelde miski, mida ma ikka tahan unustada. kuid seda ei tohi! ma ei saa üle ega ümber sellest, et Jumala tahtele peab alluma. ma tunnen, et muhk mu otsaees hakkab tuikama.. sain selle taaskord peaga (korduvalt.. ) vastu seina joostes. ja nagu näha, siis jooksen endiselt edasi, panen midagi pehmet küll juba vahele(nii palju olen õppinud) aga see päästab vaid natukesest.. ja samas vb olekski parem kui seda seal poleks, seda pehmendust siis.. sest siis ma saaks ehk nii tugeva laksu, et võtaks mõistuse pähe...varem on see toiminud...

MIDA MA AJAN! ma ei tohi selle jamaga edasi minna..pean lõpetama oma mõttetu... mille iganes.. :)

õhtul ...

vihmane õhtupoolik

aknast väljavaadates näen vaid vihmast märga asfalti. selline lõpp siis suvele... ometi võiks ju olla soe ja kuldne. õunad ja marjad... aga ei.. mida pole seda pole..
kuid see ilm polegi eriti masendav. vist sellepärast, et mul pole mitu head päeva enam tuju olnud. kuid :) tuurid hakkavad jõudu koguma, piisab ühest väikesest tuurinakkusest..et muuta päeva nägu hopis teistsuguseks.
nüüd oleks eriti mõnus minna teha endale tassitäis kakaod ja võta hea raamat ja lihtsalt lugeda. nautida viimaseid vabu õhtupoolikuid. kus pole veel kohustusliku kirjanduse kummitust peakohal. aga kui pole head raamatut? see on see jama, kui lugeda mõnda vapustavat raamatut, siis tundub, et ükski teine raamat enam sinnamaale ei küündi. õnneks, kui leian järgmise tõeliselt meeliköitva raamatu, siis taandub too eelmine natukeseks tagaplaanile, kuid aina raskem on leida selliseid raamatuid, mis suudaksid kõigutada mu lemmikuid.
nüüd on juba täiesti pimedaks läinud... kuu aja eest veel..oli valge.. vist. ma ei tea ju.. kuu aja eest olin ma kusagil..kaugel kaugel.. täpselt kuu aja eest jõudsime me Taizésse. mu peas on viimase paari nädalaga juurdunud kinnismõte, et ma lähen sinna pikemaks ajaks. teades iseennast, siis sellised kinnisideed..ma tavaliselt teen ka teoks, kui nad liiga kauaks seisma ei jää... niiet, ma pean lihtsalt võtma kätte ja minema. eksprompt on olnud alati minu eriala. kui ma ikka midagi teha otsustan, mis julgust või muud taolist(piisavat lollust) nõuab, siis ma pean tegutsema ennem, kui terve mõistus koju jõuab.
aga nüüd lähen..ja teen endale siiski tassi kakaod... või teed... kui teed siis rohelist... polegi teist ammu joonud...