Ametlik teadanne!

Annan teada, et järgmised 9 päeva viibin kaugel ja külmal Venemaal. kui väga täpne olla, siis Komimaal.
Komimaa iseenesest ei olegi nii kaugel..kuid sinna sõit võtab meil siiski aega mitu head päeva, sest venelased ei oska teadupärast midagi kuigi korralikult ehitada, nii on ka raudteedega.. rongid saavad seal sõita vaid umbes 50 km/h. oh seda pidu: mind ootab ees 36 tundi rongisõitu mööda venemaad!!!! kas pole vahva!
igatahes, hoidke mulle pöialt, et ma ellu jääks ja mingid kurjad vene onud mind ära ei röövi;)
kalli kalli teile ja vahvat algavat/alanud uut aastat!!!

Teie,

Triin

..let them hate me!

miks te nii teete? ma ei ole teile iial midagi kurja teinud. või on armastus kurjast? ei..ei ole!
miks te mind ära ajate? kas ma olen iial teile hambaid näidanud? ei... kui üldse..siis vaid selleks, et naeratada...
aga nüüd olete otsudtanud must lahti saada. just nüüd..jõuluajal..kas arvate, et mulle see aeg ei ole teise tähendusega??? loomulikult on! ka mina igatsen siis armastust ja lähedust. ja soojust. väljas on nii külm.
minu südames ka. värisen üleni...ei teagi, kas rohkem hirmust, kurbusest või külmast..kõik on nii segane.
kuid ma ei anna alla. nii kergesti. nüüd saate näha, mis puust ma tegelikult olen! ilma võitluseta ma areenilt ei taandu. võite mind vihata.... vahet seal on... kas te mitte juba nüüd ei teegi seda? kuidas muidu ajaksite te mu jõuluajal tänavale? miks te siis üldse avasite mulle oma ukse?
nii palju küsimusi... ja ei ühtki vastust. te ei suuda ju mu silmadest lugeda... olete kunagi üldse üritanud? ei ole? seda ma arvasin.
teadsin.
ma ei ole kõige ilusam ja kõige targem. ma teen tihti pahandust. aga teie mu omale võtsite.
aga..et siis. ma armastan teid endiselt. kuid ei lase end kohelda kui rämpsu ja lihtsalt prügimäele või metsa visata!
mis sellest, et olen vaid väike segavereline krants...

selle aasta...

... suurim õnnestumine: mu töö
... parim tegu: Velts, kui ta mulle pool hapukurki ja lihapiruka andis...
... meeldejäävaim inimene:
... suurim üllatus: ma suudan seda?
... vihaseim tüli: rate vs orkut...
... valusaim kaotus: vanaema
... magusaim võit: iseenda üle
... tegija: maakler
... lõhkuja: Elukas
... lemmik: Tiiger
... parim pilt:
... suurim hirm: et kaotasin kõik
... vale: ma saan sellest üle..
... magusaim suutäis: võileivatort
... kuumim hetk: kruusatee... parmud.. lauspäike.. 31 kraadi.. 5 kilomeetrit jalutust.
... õnnestunuim reis: Taani
... lõbusaim lollus: chocolaterie... fotokas..Inga-Bel
...

tha mark of love

avastasin just, et mu sõrme ots on kuidagi tiba veider.
kui hoolega vaadata, siis on näha, et see pakitsus seal tuleneb väikesest südamekujulisest marrastusest nahal. mul ei ole halli aimugi, kuidas see sinna sai. aga seal ta on.
äkki homme enam pole. ei tea ju... võimalik, et on ka. eks siis näeb:)
kui see vaid ennustaks peagi saabuvat õnne....

***

päike on peidetud sinu silmadesse.
vihm minu omadesse...
ja meie vahel on vikerkaar.

luukered

kellel meist ei oleks mõnd luukere kapinurgas.. tolmu all peidus. ikka mõni leidub. sellised mäletsustused ja sündmused, mille ilmsiks tulekut me iga hinna eest vältida püüame. reeglina avalikuks saavad need just kõige ebasobivamal ajahetkel ja hävitavad siis meelerahu täielikult. vahel oleme ise need ammuilma unustanud ja elus uue lehe keeranud, kuid sel hetkel, kui nende külm kondine haare taas meid kätte saab... siis on see seda hullem.
mida siis teha? avameelselt kõik alati endast välja rääkida ja näidata? jah, see tagab teatud respekti... kuid sagedamini lahterdatakse läbini siiras ja naiivselt ausameelne inimene lihtsalt tobukeseks. või siis leitakse, et ta on häbitu ja taktitundetu, kes ei tea kommetest maad ega ööd.
see on vaid vesi intrigantide veskitele... sest.. mida rohkem luukeresid me omal kapinurka peidame, seda rohkem on neil midagi, millest tolmu üles keerutada ja millest kinnihaarates kaaskodanikele kaikaid kodaratesse loopida.

rämps

leban kõnnitee äärel ja ligunen- ma olen rämps. inimesed kõnnivad must mööda ja teevad näo, et mind ei ole olemas... mõni annab jalaga, kui ette jään. lakkamatu vihm. niiskus imbub üha sügavamale minusse, varsti ma ei püsi enam koos..ja lagunen. siis on terve tänav mind täis. minu tükke. kuni tuleb kojamees ja mu kokku pühib.. ning konteinerisse viskab.. sinna, kus on teised minusugused.

mustikas

mustikas värvib sõrmed ja hambad naljakalt siniseks. kui hooletult ja kugistades süüa, nagu mina, siis ka huuled ja pool nägu. kui mina ikka mustikametsa satun, siis sealt naastes olen kõrvuni sinise-punasekirju...
kui ma vaevuks korralikult marju noppima ja ilusasti ükshaaval suhu panema...
siis ei oleks ma enam Triin. niiet... armastage mind sellisena nagu ma olen! mustikatest kirju, tunnetest sassis, emotsionaalne ja tasakaalutu, rabistav ja kiirustav, jutukas ja lausa totakalt avameelne...
palun, armastage mind sellisena...

aeg

Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:
aeg armastada ja aeg vihata,
(Koguja 3:1, 8)

... ja veel mitu olulist asja...

Koguja ütleb Piiblis, et kõige jaoks on aeg.
kindlasti on tal õigus...
aga mina ei oska lihtsalt aega õigesti planeerida.
kahju sellest.
aga mis seal ikka...
üritan uuesti..
ja uuesti
..ja siis uuesti.

password

ahastamapanev vaade, kui su ees on must ekraan, millel üksik kollane kastike, mis nõuab sinult salasõna.
salasõna, mida sa ei tea.
kolmas katsetus manab esile mingi tärni. kas selleks korraks on katsetamine lõppenud? lülitan arvuti välja..ja tagasi sisse. seekord on mul salasõna olemas. ja lähebki..esimese korraga.
aga sellest ei ole kasu.

30. november

uksest välja astudes hämmastab mind avanev vaatepilt: väljas sajab nii laia ja tihedat lund, et nähtavus on vaevalt mõniteist meetrit..heal juhul... kui suudad silmi lahti hoida. ilus, kas pole? selline jõulutunde moodi asi tuleb korraks juba peale. kuid maas millegipärast lund ei ole. hmm, milles asi? njah. soojakraadid, see imeilus valge lumi on tegelikult lihtsalt lörts, mis maaga kokku puutudes üsna kiiresti sulab, jättes järele vaid pruuni löga. kõik ei ole see, mis pealtpoolt paistab.
siiski, siin-seal on maa ka valge. ja natuke jõuluootusest hiilib vargsi südamesse...

When will we ever learn?

selle aasta Pöördepunkti esimesel õhtul rääkis Mihkel loo indiaanlastest, kes käisid ja reha otsa astusid. tollal võttis muigama... kuid ajsa tõsidus ja aktuaalsus jäi veel tunnetamata. täna on peas üks küsimus: When will we ever learn? mispärast ei piisa ühest või kahest korrast selle tobeda reha otsa astumisest? ma saan aru, et esimene kord vb ei märka..aga teinekord? kas tõesti tänaäeva üliinteligentne inimene on kaotanud õppimisvõime? kui rikud mdiagi üks kord ära.. ÕPI SELLEST! ja järgmine kord korrigeeri vead, et tulemus võiks olla teine. hästi, teine kord kukud ka veel... aga rohkem ei saa! vahel piisab elus ühest eksimusest, et tagajärjed oleks pöördumatud.. õnneks mitte alati, kuid ei tasu sellega arvestada!
seega... aitab!

salvatud

kahtlustan, et olen täna ussilt nõelata saanud. kõik sümptomid on olemas.. väga raksel kujul.
ja ma nägin teda vingerdamas... mööda toapõrandat.
jah, pole kahtlust, et heatujurästik on siin olnud ja minusse oma "mürki" süstinud.
ma jooksen mööda maja..suurimaks sooviks on iga kolme sammu tagant hundiratast visata..
iga väikseimagi ütlesmise peale naeran end oimetuks..isegi, kui see oli öeldud torkena..lihtsalt nii naljakas on, et keegi püüab mu tuju täna rikkuda.. täna.. hullud!
kui vaid saaks selle ussikese kinni püüda ja igaveseks oma voodi alla peita!
kuid siis ei oskaks vist seda seisundit enam hinnata...
elamus.

kellavärk

mu väike vana fantaasia on nii elavake, et piisab vaid imetillukesest tõukest ning juba ongi käima lükatud üks väga isesugune masinavärk. see meenutab natuke kellamehhanismi, et on palju hammasrattaid, mis üksteise külge haakudes aina uusi omataolisi liikuma panevad ja lõpuks siis midagi nähtavat, ehk siis osuteid, liigutavad. samamoodi on minu peakeses..
aga kui üks pisike hammasratas natukene kohapealt ära nihkub, siis kell on rikkis ja jääb seisma. minu fantaasia ei jää, ta jookseb vaid oma rööbastelt maha ja siis ei tea ma iial, mis sellest kõigest välja tuleb. või ei tule.
sageli olen ma ise nende seas, kes tulemust alles sihverplaadil näeb. siis jah ei jää enam eriti aega välja mõelda, et kuidas ma võiks reageerida või olukorda päästa. vahel ei annagi. aga ma lasen ennast sellest vähe kõigutada. selleks ajaks, kui teised reageerivad, olen ma juba kadunud järgmist tulemust ootama kusagil kaugel mujal.. või siis kaotanud igasuguse huvi.. ja ei lase end segada teiste arvamusest.
vahel kui mu süsteem on nässus.. on nii, et ma eeldan, et tuleb üks vastus või tulemus... ja ma olen selleks valmis, mul on ju ba selline nägu peas, mis on valmis selle uue ja meeldiva asja kuulmiseks. aga siis... tuleb sealt täpselt vastupidine. sa nuga..naeratus on ikka veel mu näol...kuigi see on vaikselt grimassiks muutunud.. püüan seda vormi saada aga ei õnnestu hästi! miks siis nüüd nii... miks tegelikus ei klapi fantaasiatega..isegi kui need on mööda oma loogilist rööbast jooksnud? kui kõik oli lausa loogiline!
mis siis muud, kui kiiresti kiiresti mask ette ja rattad uuesti tööle..

kivi

"kui palju see kivi maksab?"
"südame"
"hästi, ma võtan selle. siin on mu süda"

mõtte(tuse)d

üks asi, mis kusagilt kunagi ammu vaadatud laevahukufilmist (võimalik, et Titanicu vanem variant) meelde jäi ja mällu sööbis, on see, et uppuvast laevast tuleb kiiretsi eemale saada. ei tohi jääda ootama, et kui ahtri serv, mille peal ma seisan, vee piirini jõuab, siis on hea madal sealt vette astuda....pealegi, siis ei jää ju enam muud üle... ei! enne seda tuleb hüpata, sest muidu tõmbab laev su põhja kaasa.
seesama kehtib kõikjal. tuleb osata õigel hetkel selg keerata ja uues suunas astuma hakata.
heh, kui lihtsalt see kõlab! tegelikult on asi veel lihtsam. aga me ise mõtleme selle endale raskeks. kui keegi suudaks takistada mind pidevalt mõtlemast, siis see keegi teeks minust maailma kõige õnnelikuma inimese. teeks? vahel on ilusaid mõtteid ka..mõtteid, mis ise teevad mul tuju heaks. reeglina siis kaunid mälestused ja ilusad unistused. viimased aga kipuvad liiga kõrgele heljuma ja siis see potsatuse hetk jälle... siis tuleb meelde: ai, need mõtted!
kahjuks ei saa ma välja lülitada oma cortex cerebrit.. kuigi vahel ju tahaks. tahaks mitte mõelda..tahaks mitte mõista..tahaks mitte mäletada. ent see pole minu teha -- selle nupu juures on keegi kusagil kõrgemal, kes teab paremini kui keegi teine, mis on hea ja vajalik, mis mitte. siiamaani pole Ta seda veel vajalikuks pidanud.

away from the sun

mul on tegelikult ka kõik sõnad otsas!
liiga suur kaos on sees.

sometimes love just aint enough...

But there's a danger in loving somebody too much,
and it's sad when you know it's your heart you can't trust.
There's a reason why people don't stay where they are.
Baby, sometimes, love just aint enough.

ükskõik...kui palju ma sellesse end ei paneks.. ükskõik... kui meeletult suured ja sügavad on mu tunded... vahel sellest ei piisa. ei ole võimalik armastada mõlema eest. hetkel ma näen ja mõistan seda.. homme ehitan oma purustatud unistused uuesti üles..lapin augud, mis reaalsusel mu sinisesse mulli sisse voolata lasid...
praegu on mu süda tükkideks ja mõistus sassis. homme..ma unustan selle... ja lähen edasi. ma olen sõltlane. jah..ma olen sinust sõltuvuses. oi, kuidas ma seda vihkan! mitte sind.. ennast..kuidas ma sain nii nõrk olla..ja selle siia lasta? aga mul ei ole enam tagasiteed..ja keegi ei suuda mind aidata! mitte keegi!!! see on asi..mille pean lahendama mina... ja ma olen selles üksi.
nii nii nii üksi!
Jumal, halasta mu peale!!!!

unise hommiku mõtisklused

elu on nii omapärane ja põnev. eile sain aru, kui väikestest pisiasjadest sõltuvad suurimad...
aga see selleks. imeilusad sügisilmad on muutunud sombusteks ja hallideks..päikest näeb nii harva. eile, olles koolitusel, nägin teda korraks aknast, kuid selleks hetkeks kui mina pausile sain, sadas jälle tihedat peenikest vihma... tuleb leppida sellega, et suvi on ammu läbi ja sügise ilusam osa samuti.
kuid see pole põhjus pea norgu laskmiseks! kuigi mul seisab ees väga vastikult hirmus nädal. ja semestri lõpp ja kõik ülejäänud eksamid ja koolitööd sajavad ka kolinal kohe varsti kaela... pea iga päev pean võitlema endaga ja kinnitama, et ma saan sellega hakkama, et ma ei ole läbikukkuja. ei olegi! ma ei anna veel alla.. kuigi nii paljud teised on seda teinud.. minu eest. aga mind ei tasu veel maha kanda. ma ei ole küll fööniks, kes suudaks tõusta tuhast, kuid ma püüdlen selles suunas.
mu prioriteedid on paigast ära? võimalik. kuid see on minu elu ja minu otsused. teen vajalikud korrigeeringud seal, kus ise targemaks pean. njah, paraku leiavad nii mõnedki taas, et ikka on paigast ära. kool peab olema nr 1. peab ikka? ma ei ole seda mitte iial arvanud. ei hakka ka kunagi arvama! mitte, et see täiesti ebaoluline oleks, kuid esimene... never.
täna olen tubli ja vean ennast loengusse kohale. üle päris pika aja... segavad faktorid on nüüd lahjenenud ja ma suudan ennast ehk ületada. kell on muidugi juba päris palju. see on see öösiti üleval olemine..mis on tingitud hilisõhtusest uinakust... :) njaa..

teine maailm

ma olen ikka täiesti väljas selle maailma loogikast. aga ma ei ole üksi... üllatavalt palju tuttavaid nägusid on siin, selles teises reaalsuses. olete sisenenud lootusetult armunute maailma.
welcome to my world.
olen nüüd nii armas ja tore, et teen teile siin väikese ringkäigu ja tutvustan üht-teist.
nii.. teist vasakule jääb murtud südamete sektsioon. siin on sellised inimesed, kes on kaotanud lootuse leida igatsetud vastuarmastust. põhilise kontingendi siin moodustavad petetud abikaasad. teine suur hulk on teismelised tüdrukud. kuid sugudel ei maksa siin vahet teha, sest selles maailmas oleme me kõik võrdsed. palju on ka neid, kes ennem on kuulunud illusionistide ridadesse..
järgminesena vaadakem sisse minu eluruumidesse! mina nimelt elangi illusionistide seas. meid eristab eelmise sektsiooni elanikest see, et me ikka veel loodame... kuigi terve teie maailm püüab meile iga päev ja sekund sisendada, et kinni hoidmine toob meile vaid piina ja kahju. õnneks on meil siin suured mürasummutid...seega: don't waste your breath! me ei kuule ju teid nii kui nii. vahel on loomulikult meil siin sellised mustad päevad, kui reaalsus kogemata kusagilt sisse lipsab, kuid see oht elimineeritakse alati siinsete võimuorganite poolt imekiiresti. me elame pettekujutlustest ja ilusatest unistustest, igaühel meist on oma õhkõrn mullike, milles on imehea ringi hõljuda ja unistada oma kallimast, kes on kusagil seal maailmas... armastab mind meeletult, kuid lihtsalt mingitel segastel põhjustel ei saa ta seda armastust mulle väljendada. meil on harukordne omadus lugeda välja igast tühisestki sõnast suurejooneline armastuseavaldus, igast pilgust igavene tõotus...
aga mis me ikka minule nii palju keskendume...astume edasi!
siin paremal näete üht siinsetest laboritest. seal püütakse välja selgitada armastuse keemilist koostist. võin teile suure saladuskatte all avaldada, et nad on läbimurdele väga lähedal;)
nii... see siin on realistide osakond. nemad on täiesti teadlikud sellest, et nende armastatu ei tunne nende vastu sedasama, kuid nad suudavad sellega leppida ja siiski armastada. ilma tingimusteta... seal kaugemal on neil täiesti eraldi hoonetekompleksid nendele, kes suudavad oma tunded kõrvale panna ja kellegi teisega õnne teeselda. nemad on kõige sellisem... omapärasem grupp... nemad varjavad oma pisaraid... meie ülejäänud seda ei tee, sest nagu ma ütlesin, siin maailmas oleme me kõik võrdsed -- ka oma valus. aga jah, nendel on kombeks pea püsti hoida ja edasi sammuda.
loomulikult tuleb ära mainida, et enamik meist ei ela kusagil kindlas kohas..me liigume ringi, vastavalt sellele, mis seisus me oleme. tavaliselt jah, realistide osa on nagu eliit mõnes mõttes...sest realistidena siia keegi sisse ei tule, realistideks saadakse siin... olles läbi käinud nii murtud südamete kui illusionistide alad..
see on nüüd siis kiire ülevaade meie põhilistest asutustest..
aaa...unustasin ühe koha... seal on need, kes on meeletult armunud, kuid ka vastuarmastatud. aga nemad on meist rangelt eraldatud, sest nende nägemine tuletab kõigile teistele nende valu meelde... illusionistid võivad seetõttu oma mulli purustada ja murtud südamed on sageli sattunud lausa enesetapu äärele. loomulikult armunud ja õnnelikud inimesed ise ei mõista, miks peaks oma õnne teiste eest varjama... meil on olnud juhtumeid, kui keegi näeb oma armastatut seal õnnelike seas koos oma kallimaga... oh neid pisaraid siis..ja seda valu... ma ütlen..kõige hullem on olukord selles osas loomulikult minu sektsiooniga...sest meil on ikka veel lootus. seepärast..kanname me silmaklappe. seda lihtsalt turvalisuse mõttes.
ma nii tahaks, et te mind mõistaks... kuid reeglina ei mõisteta, miks ma siin olen.. ja eriti veel selle sektsioonis. teie ka! kõik püüate mu silmaklappe avada ja vahetpidamata mulle sisendada, et ma pean loobuma... aga mõelge nüüd, kui ma loobun..siis mis mulle üldse alles jääb? palun... laske mul selles mullis õnnelik olla... vähemalt senikaua, kuni ma näen teda seal õnnelike poolel.. koos kellegi teisega, kelle ta väga väga õnnelikuks teeb.

ma olen eriline!

praegu, just siin ja sel hetkel, ei lähe mulle grammigi korda, mida teised minust arvavad! ma pole tavaline! olen suuremast osast nii erinev ja seega saan ohtralt kõrvalpilke... aga hetkel ma ei hooli sellest! sest ma olen eriline ent ometi armastatud.
armastatud sellise erilisena...

raadio

avastasin taanis ühe nunnu raadiojaama... ja õnneks mängivad nad ennast ka netis. tõeline õnn..sest sellised armsad romantilised laulukesed sealt mu kõrvakesi silitavad... täpselt vastavuses mu üldiselt igatseva meeleoluga. igatsus igatsus...igastus... aga mind lohutab see, mida Õpetussõnad ütlevad selle tundekesekese kohta... jah.. :) ja ma istun ja igatsen edasi... kuhugi kaugele... kuhugi sooja..kuhugi, kus ma olen hoitud ja õnnelik.
oi... kuidas mulle meeldib hiilida....

Palve

Kallis Isa,
ma tulen Sinu ette just sellisena nagu olen..palun, võta mind vastu ja ära tõuka eemale. ma armastan Sind kogu südamest, kuigi see alati nii ei näi. või siis näib, kuid inimestele. anna mulle jõudu ja tarkust, kuidas selle olukorraga toime tulla! kuidas ma saaksin osadusse Sinuga selle asemel, et lihtsalt näida tubli kristlasena?
ja kallis Isa, ma panen Sinu armutrooni ette maha kõik oma tunded ja emotsioonid. Issand, sina näed, keda mu hing armastab... ja seda, millised lootused ja ootused on mu südames.. kui see kõik on vale ja sellel ei ole Sinu õnnistust, siis ma anun Sind, et need tunded kaoksid mu südamest täielikult!!! aga palun, ole mulle armuline! tean, et Sa tahad näha mind õnnelikuna. jah, mina arvan, et mu õnn peitub just selles... ja samas...olen täiesti teadlik ka sellest, et Sina tead tegelikult paremini.
Issand, puuduta mu südant ja aita mul ära tunda õiged vastused ja teha õiged valikud! ava mu silmad ja ava mu süda. ava mu süda, et see võiks joobuda armastusest Sinu vastu! Sinu arm on kui lumi, mis katab kõik valu.
Jeesuse nimel,
Aamen

punane leheke, kollane leheke..

ei tea, kas mäletangi mõnda nii ilusat sügist, kui sel aastal on.. siiski... kunagi, aastate eest... kui ma veel teid ei tundnud, käisin emaga Kadriorus. seal nägime ka ühte onu, kes ütles, et teie olete ka seal. ma vaatasin kõiki, kes ette juhtusid selle pilguga...et äkki..äkki oletegi need teie..või vähemalt üks teist tuleb mulle juhuslikult vastu.
ma ei tea siiani, kas nägin teid tollal, kuid olen õnnelik, et te mul olemas olete:) ja kuigi meil on nii erinevad elud...leiame siiski vahel aega natuke üksteise jaoks.

the edge

ühel pool on sile maa. pinnas on kõva, kukkumine sinna lõppeks vähemalt marraskil põlvedega.. teisel pool on aga roheline ja pehme... kuid -- salakaval... selle rohelise samblavaiba all peidavad end mädased soomülkad, vaiskelt ja tasakesi oma mürgist vett loksutades...
mina olen nende kahe vahel ja kõnnin mööda kitsast müüripealset. aiman, et vasakul paistev rahustav ja kustuv roheline võib petlik olla, sest easy way out ei ole alati lahendus. see ei ole kunagi lahendus! aga samas, ma ei taha ju ka ennast katki kukkuda. ammu ammu on möödas see aeg, kui uskusin enese olevat hea kukkuja.. elu on vastupidist tõestanud. niisiis, astun vaikselt edasi mööda müüri.
kuidas ma siia sattusin? ma ei mäleta, et oleksin siia roninud kummaltki poolelt...väga veider..
peagi aga mõistan: tee mu jalge all viib natukehaaval, kuid järjekindlalt kõrgemale. nii lihtne oli mitte märgatagi, et esimese sammu tegin sellel ohtlikult kitsal teel. algus oli salakaval ja hiiliv... kuidagi kutsuv. ma olin nii hajevil ja samas põnevil, et ei märganudki, kuidas mängu panused aina kasvasid. nüüd, kui olen müüri saladuse avastanud, ei varja ta enam midagi.... iga samm viib mind märgatavalt kõrgemale, varsti ma ei näegi enam, kummal pool kumb valikuvariant on! pea hakkab ringi käima ja süda pööritab. õõnes tunne kõhus tuletab meelde, kui palju siin mängus on... aga ümber ka pöörata ei taha... sest ees peaks olema mingi lahendus. ükskõik, kummale poole see siis kaldub.
äkki tuleb kolmas võimalus!?
või lihtsalt... sein ette...

nii valus on...

kõige üksikumana tunneme end ikka siis, kui meid ümbritseb näiliselt palju inimesi. eile oli mu elu kõige üksikum päev üldse! ja nii valus...et ma ei suuda hingata. hetkel ma ei taha muud..kui et see igaveseks kaoks.. et mina igaveseks kaoks..
ma ei tahtnud palju. vähemalt nii ma arvasin. kuid... keegi teine arvas teisiti.

palju õnne... mulle... palju õnne mulle..

24 tundi... pisaraid, piinlemist... ja veelkord piinlemist.
täna peaks olema minu elus väga ilus päev. aga... mida ma teen, juba eileõhtust alates ei suuda ma ohjeldada oma pisaraid... ja noh..eks on ju põhjust. põhjus on tobe..kuid mulle oluline. iga sekund selle päeva lõpule lähemale kriibib mu hinges aina enam..iga heli peale, mis mu sinine aparaat teeb, ma reageerin tormiliselt...aga alati on see keegi teine. miks ma üldse loodan! ma ju tean, et sa ei mäleta iial, et mul võiks täna sünnipäev olla. ja kui mäletadki, siis lihtsalt..miks peaksid vaevuma..
kui teaksid, et see tähendab mulle maailma... siis...seda vähem sa helistaks...
jah, tean, et peaksin rõõmustama selle üle, et nii paljud on mind meeles pidanud... kuid siiski..ma ei suuda endale valetada. piisab sellest, et sina seda ei teinud... et muuta see päev õudusunenäoks..

siin...

" niisiis... kaua seda oli?"
"oli mida?"
"kaua on sellest möödas millal sa viimati siin, mu unedes, olid?"
"aaa.. jah.. ma ei teagi, vist peaaegu kuu tuleb ära .. väikeste vahedega. mis siis? kas sa ei taha mind siin näha?"
"lollike! loomulikult tahan! ma olin juba nii harjunud... pool aastat sind siin igal ööl kohtama. alguses ma ehmatasin, kui sind enam ei olnud... aga siis... jah... aga sa oled tagasi.. aga lihstalt..ma arvasin juba, et ehk mul õnnestub sinust üle saada. vaata, siin on kõik ilus aga tegelikkuses... no tead küll.."
"ära nuta, kallike! see ei ole ju nii hull. ma ei taha sulle haiget teha. ütlesin ju sulle juba ammu, et kusagil on piir. siin, teispool reaalsust... siin võime igavesti koos olla, kuid palun... ära seal... ära seal teisal esita mulle neid küsimusi, mis sunnivad mind väljapääsu otsima sinu eest põgenemises."
" aga kas sa üldse kujutad ette, kui raske see on?! iga päev..iga sekund... kui ma tahaks keskenduda ükskõik, millele muule, ja mu silme ees on vaid sinu näojooned... ma kuulen iga suvalist mõtet öelduna sinu häälega ja näen oma vaimusilmas sinu nägu ja kehakeelt... ma tean täpselt, kuidas sa midagi ütleks."
"sa paned mu nii raskesse seisu.. aga praegu.. siin ei pea me sellest rääkima. sest siin..ma... armastan sind!"

jänes on pikkade kõrvadega loom.

sügise eripära??

kas see ongi mingi sügise eripära, et iga hommik, kui ma ärkan, on ilm pilves ja udune, niiske ja jahe, aga pärastlõunal läheb soojaks ning päike on eriti kuldne ja ilus, kui ta paitab kollaseid vahtraid ja punaseid metsviinamarjavääte? selline sügis on ilus. kuigi õhtud on külmad. külmapoisid viisid mu hääle ära. märkasin seda, kui tänasel udusel hommikul ärkasin.. aga näedsa! piilubki esimene päikesekiir läbi selle niiske halli massi, mis oli veel veidi aja eest kui suur maa peale allapotsatanud pilv! nii armas!... Appike, kui nunnu!!! süda sees on ka soojadele kraadidele keeratud... paratamatult. olen küll suveinimene... aga sügis on paratamatus. siiski ei lase ma pead norgu..sest see suvine soojus jääb mu südamesse. see sama ikka veel;)

"Tere, mina olen Triin... ja mul on puberteet,"

"Tere, mina olen Triin... ja mul on puberteet,"
alati pidavat aitama, kui probleem välja öelda. vähemalt tunnistan endale selle olemasolu. tegelikult..ei teagi ,kas see puberteet on.. ma natu liiga vana selle jaoks..aga kunagi keegi õpetas narva maanteel, et on olemas ka noorukiea kriis... see on seotud hirmuga tuleviku ees... perekonna loomisega ja töö leidmisega. jah. mul on pigem noorukiea kriis.
töökohaga hetkel küll muret pole, sest tööd mul pole.. aga tänu taevale, saan hakkama.
peret ka ei ole. aga eks need suhted on ikka see, mis mind kõige enam sinna kõikumisse ajab. ühel hetkel võin olla rõõmsameelne, toompealt müüripealt jalgu kiigutamast tulnud tirts..ja järgmisel hetkel laguneb kõik koost... lihtsalt selle pärast, et ma ei ole piisavalt kannatlik ja tahan kõike saada nii... nagu mina arvan, et hea on. aga näed..läks veel paremini! tuli vaid veidigi kannatlik olla. aga on's keegi mind kannatlikuna ja rahulikuna näinud? on:) kui ma vaid suudaks igas olukorras sellest kinni pidada.
mu unenäod on tagasi... back again... aga jah. ma ei olegi enam viimase poole aasta jooksul tahtnud neist lahti saada... ma elan pigem seal... sest seal on kõik kuidagi ebareaalselt hea... kuigi, tänases unenäos moodustasime me liikudes jaapani lippe... et siis oli orkester, mis marssis..rongkäik mingisugune..ja punased jõudsid valgeele tagant peale ja kokku sulades tekitati süsteem lipukestega...
ja siis ma nägin üh katkist läpakat..ja keegi nässuke tunnistas, et see koht, mis katki oli..ta oli selle peal maganud:) see on see, kui pööl ööd arvutis istuda... hmm..aga kõik need lätlased ja venelased ja bulgaarlased mu unes... jah.. see oli segane uni..aga kosutav.
ma olen nüüd natuke aega jälle tubli ja kannatlik. ei söö teiste närve isukalt.
kuni jälle õhk otsa saab.
:)

"jah... kui ma ei unusta"

nii tähtsusetu ma siis olengi.. kui sa ei unusta... unustasid.
loll olin, et üldse muud arvasin. KELLEKS MA ENNAST ÕIGE PEAN!!!???
neetud egoist ikkagi!
aga ikkagi.. tahaks hetkegi su mõtetes...
aga.. kõike, mida süda ihkab, ei saa saada...

hope you never throw away it all!!!

It hurts when you need me
And I can't break your fall
And it hurts when you can't see
And it hurts

And it hurts when you're lonely
And I'm standing right beside you there
And it hurts when you told me
That you'll try this on your own

(TFK)

tühik

nii palju tahaks öelda ja mõelda. kuid üldsus ei aktsepteeri mu tundeid. seega, jätan need siia kirjutamata. mõtlen aga siiski edasi.

miks mu naabritel on valge aed?

jalutades mööda meie kena kodukandi vaikseid tänavakesi ja niisama omades mõtetes olles tunnen, et iga natukese aja tagant miski nagu kuidagi... paneb reageerima. ma ei taba ära, mis täpselt, kuid midagi nagu oleks. veidike edasi ja ma taipan: valge aed. enamasti on siinsed aiad rohelised, pruunid või siis muudes rahulikes toonides... siis siin-seal torkavad silma ka valged aiad. paneb mõtlema, et miks on minu naabritel valge aed. see ei näe ilus välja, pigem kole ja määrdunud. seestpoolt kindalsti veelgi hullem, sest koer räsib seda hoolega.. milleks siis? selleks, et jätta idüllilise äärelinna ideaalperekonna muljet? väga võimalik... kuid olge nüüd! see aed ei suuda varjata seda, mis toimub selle maja seinte taga. või siis... ongi seal just seesama.. tüüpiline keskklassi perekond, kes omadega haljale oksale jõudnud, kelle lapsed end lõiguvad ja narkotsi panevad, sest vanematel pole nende jaoks aega... kus vanem perepoeg on valmis inimesi kägistama, kes tema vastleitud natsionalse maailmavaatega ei nõustu, kus noorim tütar on üle küla teatud oma teenuste poolest... isa peksab ema laste silme all...lihtsalt selle pärast, et talle tööl halvasti öeldi. ja ema peab järgmisel päeval koolis, kus ta töötab, valetama, et lõi ennast ära kui moosipurki kapist võttis...
aga neil on valge aed... ja sellest kaugemale polegi vaja näha!

ebaviisakus

heh..olen jah ebaviisakas! ja ise sellega nii rahul...
hmm..siiski mitte, muidu ma seda siin ei kirjutaks. aga ma ei kahetse seda -- olid selle ära teeninud..ja kuigi tean, et nii ei ol eilus ja ma ei taha, e tminuga nii tehakse.. ma siiski ignoreerisin sind täie rahuga... and it felt GOOD!
huvitav..kas mind ignoreeritakse sama tundega? kas minu uksest sisseastudes turtsatad sina niisamuti? südames..salaja..avalikult sa ei saa ja ei julge. avalikult sa naeratad mulle ja kallistad mind..aga kui väikegi võimalus on vältida minuga suhtlemist, siis sa ei mõtle kaks korda enne, kui seda kasutad... ja see on see, mis ajab mind nutma. jah.. olen väike äpu ja õnnetu lepakas, kes istub liinibussis ja pisarad voolavad.. inimesed ümberringi vahivad..aga ma ei saa sinna midagi teha. mulle teeb see haiget...
ja siis jah, et võib-olla ma siiski ei tohiks ise ebaviisakas olles seda ise nii nautida..ja siis kui mulle sama tehakse nii nõrk olla... tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehakse... hmm..proovisin juba. ei tööta kahjuks! mitte, et see kunagi ei töötaks...tegelikult reegel on selline! ja seda peab tegema... aga noh...minu puhul kahjuks ei tööta... mida rohkem mina armastan, seda vähem armastatakse mind.

there is this one thing...

süstemaatiliselt ja sihikindlalt lõhud sa mind. kõige hullem selle juures on see, et tahad vaid mulle head! kuid iga liigutus, mille tegemata jätad, põhjustab kümnekordset valu.. iga sekund, mis kulub, viib mind edasi arusaamisele... et nii on asi määratud. aga me ei lase asjadel olla sedasi kui need peaksid. mina olen ka kõigest inimene. nõrk inimene.
panen hambad risti, neelan pisarad..ja astun edasi. terav valgus pimestab.. kuid hei! varjud jäävad ju seljataha!
see ei lohuta mind eriti....sest kui valgus oleks otse ülevalt, siis jääks vari lühikeseks.. peaaegu et olematuks..ja see jääks mu alla. kui vaid oleks see juhtimine ja valgus ülevalt...
aga ma ju teadsin juba siis, et seda ei ole. vahel on Jumala hääl nii selgesti mis õige ja mis vale on.
ma ei tee endale enam illusioone. ma ei püüa ennast petta, et saan sellest kõigest imelihtsalt üle. sest nüüd ma tean, et see on midagi palju enamat kui lihtsalt üleminev emotsioon..
kuigi.. võiks ju olla...

pm

sinu nimi. see ilus nunnu nimi..seisab selle üllitise all!
WOW!
kas tõesti sina, kallike, kirjutasid selle!? küll sul ikka on annet!
näed siis... jälle ma klammerdun sinusse veidike enam. sest sa oled niiii hea.
ja andekas.
ja tark ja osav ja ilus ja armas ja hooliv(?) ja naljakas ja lahe ja asjatundlik ja abivalmis ja KÕIK!
sa oled minu jaoks... maailm

no one said that it was easy

ma tahaksin sulle öelda, et armastan sind. kuid siis ma ju valetaksin sulle? ja seda ma ei taha... sest.. tegelikult on mu suurim soov sind armastada.
milles siis küsimus? ei, mul ei ole kedagi teist... mul olen lihtsalt mina. olen liiga kinni iseendas. mina mina mina.
kui ma sind tõeliselt armastaks, siis ma ei paneks sind sellesse seisu ja olukorda, kus oled. kui ma sind tõeliselt armastaks... siis ma ei kerjaks su tähelepanu. siis ma oleks õnnelik selle üle, kui sul hästi läheb. ei, olen nüüd ka! loomulikult olen!! see pole üldse küsimuski. aga.. praegu tahan ma sind omada. ja see ei ole armastus mõistan seda nüüd.
kui ma sind tõeliselt armastaks..siis ma laseks su vabaks. aga see on nii neetult raske!

?

näed sa siis nüüd! et ka mina pidin ikka siia välja jõudma.. hmm.. endal ka hale olla...
appike, kuidas ma tahaks selle kõik olematuks teha!
mida ma siis nii hullu tegin?
püüdsin välja pressida!!!
panen mängu kogu oma sisemuse..kõik oma emotsioonid ja väljendusoskuse(oskamatuse)... ja noh... pressin välja. aga sedasi ei saa tegelikult..ja ma tean seda.
ma ju nägin kord tema peal, kuhu see asi viis... kibestumus.. viha ja valu... ja teistele noa selga löömine... mürk, mis rikkus ka meie elud... ma ei taha sinnamaale jõuda!
kuidas ma saaks sellelt karussellilt maha?

sügavik

sinu silmad... nina, kulmukaar... kelmikad silmad ja naeratus. miks ma neid kõikjal näen? miks ma otsin igas inimeses vaid märke ja vihjeid sinule? miks ei suuda ma mõelda mitte ühstki teisest?
ometigi pean sinust lahti laskma ja uppuma. ehk ootab mind selle sügaviku põhjas veealune salakuningriik? täis aardeid ja rikkusi ja minu unistuste prints ootab mind just seal... aga senikaua, kuni ma lahti ei lase, ma sinna põhja iial ei jõua... sest samas võib selles põhjas olla pimedus ja üksinuds... või siis lihtsalt... ma hoian nii kõvasti kinni, et sõrmed veritsevad.. ja süda ka... tunnen, kuidas miski mu käte vahel muutub libedamaks.. sa tahad vabaneda.. kuid ma hoian topeltjõuga... isegi, kui väliselt olen lahti lasknud, siis südames on endiselt kramp.. kramp, mis hoiab mind sinu külge klammerdununa...

life

elu on elamiseks. nii sageli kiputakse unustama(mina ise ka!) seda, et tegelikult on elu mõeldud elamiseks. veider, kas pole! selleks, et tulla taolise imelihtsana tunduva asja peale... selleks peab mõistma, millest elu kui selline koosneb. koosneb.. tadadadataadaa: pisiasjadest!
piisab, et vaadata augusti eelviimasel ööl mere kohale laotuvat süsimusta taevast, millesse on pikitud miljoneid tähti. kusagil silmapiiril on veel tulukesed, need on teised laevad..kusagil kaugel. siin, selles laevas, olen mina hetkel üksi. ja nii hea on. lihtsalt seista seal ahtris ja vaadata, kuidas valged vahused kiilulained mustavas vees säravad. sel hetkel kui ei ole kedagi ega midagi segamas mu nauditavat üksindust... mõistan, et elu ongi elamist väärt.
või siis teistpidi... kui ma kuulen kasvõi korraks sõbraliku häält ja näen sõbra sooje ja armastavaid silmi.. isegi kui tal on valus ja ma ei oska midagi teha, et seda piina ta südamest ära võtta.. ei hingest ega ihust... ikkagi, kui ma näen neid silmi ja naudin meeldivat seltskonda, ka siis tunnen, et elu on ilus. isegi, kui kõik teised on selja keeranud ja mürki pritsivad, siis jäävad alati alles ustavad sõbrad, kellele võib toetuda ka kõige raskemal hetkel.
kui ma vaatan armunud inimesi... näen nende silmades seda tulukest, mida nii väga tahaksin näha oma unistusteprintsi silmis... siis olen ma ka õnnelik, sest usun, et ta on juba kusagil siinsamas... nii lähedal, et ma ei tule veel ise selle pealegi. ta peab olema, sest ma võin nautida üksiolemist vaid siis, kui tean, et ta ootab mind seal kaldal... seal, kuhu ma suundumas olen...
igaühel on kusagil keegi, kes teda kogu südamest armastab...sageli salaja, sest tõelisi tundeid on nii raske välja öelda.. sest olles vaid mõttetasand ja unistus, muutuvad nad väljaütleimise korral hoobilt reaalseteks...ja siis ei saa neid enam olematuks mõelda.
et siis... ma nii loodan, et kui see laev sadamasse jõuab, siis oled seal ja ootad mind. tean, et ootad:)

kes ei tööta, see ei söö

mulle meeldib mu töö.
tean, et see teeb minust imeliku inimese, kuid mulle tõepoolest meeldib see... enamasti. loomulikult mitte siis, kui mõni turist ilmutab totaalset võhiklust või lausa ebaviisakust, kui ühel päeval kuuest bussist kolm katki läheb või kui päev läbi vihma sajab ja busse ees ei ole... aga siiski, mulle meeldivad need inimesed, sest nad on nii teistsugused. tunnen ennast osakesena bussijuhtide eriskummalisest ja sõbralikust maailmast. kunagi ühel reisil keegi ütles, et bussijuhid on omaette liik inimesi. tõsi, ongi! aga nad on lahedad, eriti kui nad hellalt hoolitsevad oma koordinaatorite eest:) näiteks toovad hapukurki ja saiakesi:) eriti nunnu on see, kui nad muretsevad selle pärast, kui kedagi mul abiks ei ole:) lemmik-bussijuht alati nii pabinas, kui ma üksi olen, et kas keegi sul abiks ei olegi.. või saadab bussi sooja, kui külm meretuul üritab mind ära puhuda. ka kõige vängema suuvärgiga bussijuhi süda on reeglina soe:) ja see kokkuhoidmine:) kuidas kõik spurdivad busse parandama, kui vähimgi viga ilmneb... mulle meeldib see!!!

"Hästi tehtud, sa hea, ustav sulane!"

Seista kord Sinu ees puhtais riideis,
kuulda Issand Su käest:
"Hästi tehtud, sa hea, ustav sulane!
Siin uskusid -- nüüd sa näed!"
See on mu palve, mu soov, igatsus,
et võiksin olla kord see,
kes tõuseb tiibadel vastu oma Päästjale,
kui tuleb Ta.


Vend Roger on muutnud minu, nagu ka sadade tuhandete teiste inimeste elu märgatavalt. valu ja lein mu südames on meeletud, kuid samas on rõõm. rõõm tema pärast, sest ükskõik, kui valus ei ole meil siin, tema on nüüd Issi juures ja usun, et just selliste sõnadega, nagu selles laulus, tervitab Jeesus teda seal.
ta oli inimene, kes pühendas kogu oma elu sellele, et viia Jumala sõnumit armastusest inimesteni. ja ta sai sellega fantastiliselt hästi hakkama, olles ise elavaks eeskujuks! tema valge rüü ja valged juuksed.. ja kogu see Püha Vaimu ligiolu, mis teda ümbritses... ta oli Valge ja ta oli maailmas valguseks, täpselt nii, nagu Jeesus on kutsunud meid, tema järgijaid, seda olema. olen nii õnnelik, et mul oli imeline võimalus temaga kokku puutuda.

tsiteerin siinkohal veel üht oma lemmik luuletust:
enne koitu läheb alati külmemaks,
enne võitu võitlus visamaks...
hoiame kokku!

Vend Roger ei elanud ja surnud ilma asjata. sellel kõigel oli eesmärk. ka sellel, miks juhtus see õudus kahe päeva eest. see on märk maailmale, et võitlus on läinud visamaks. võit on lähedal!

Pia mõtteid
Taizé

loomaaed

vaikselt jäätist limpsides astub poiss ühe puuri juurest teise juurde, piidleb mõtlikult pilte suurtest ja koledatest hammastest ja mõtleb, et miks need seal küll on. jäätis sulab ja tilgub pluusi peale. ai, nüüd saab ema küll kurjaks, ta ju ütles, et ostab jäätist vaid siis, kui poeg riideid sellega ära ei määri. pealegi on see täiesti uus pluus tal täna seljas. püksid on ka tutikad, eile käisid emaga kooliasju ostmas ja siis need soetatud saidki. vaimusilmas näeb poiss, kuidas klassikaaslased tema uusi riideid imetlevad ja kiidavad, uut pinalit ja päevikut kindlasti ka, sest need on nii ilusad. jäätiseplekk on mõtteist pühitud ja kujutluspildid koolist ja uutest asjadest võtavad täielikult maad.
ühtäkki raputab üks möiratus ta unelustest. ta avastab, et on jõudnud karu puuri juurde... ja sealne elanik ei ole just mitte kõige paremas tujus täna. suur isakaru tammub puuris ringiratast ja raputab pead. tal on tugev hambavalu ja see ajab teda marru.
poiss seisab seal veidike ja mõtleb, kui pehme võib küll selle suure karu pruun kasukas olla. ja kui lahe oleks koolis teistele rääkida, et ta on karu silitanud... aga ei.. ema ütles, et puuride lähedale ei tohi minna. eriti, kui seal on suured ja kurjad loomad sees.
veidi eemal märkab ta hüljeste basseini. ja talle meenub jäätiseplekk... sinna pole ema tal ju keelanud minna, ega siis hülged ei ole kurjad, pealegi, see ei ole ju üldse puur. ja seal on vesi, ta saab nüüd plekile vett peale panna ja siis see läheb ära ja ema ei saa teadagi, et ta kogemata jäätist pluusile peale tilgutas.
ta ronib üle ääre ja.. libiseb vete. basseinil on kivist põhi ja seal samas ongi hülged.. nii suured... valus on... ja siis muutb kõik ümber pimedaks.
meeleheitel ema nutab. tegelikult ei nutagi enam. ta lihtsalt seisab seal ja vaatab, kuidas ta pisipoja elutu keha basseinist välja tuuakse. kuidas keegi ei märganud!? kus te kõik olite siis!! nüüd olete küll siin ja vahite! aga kus te siis olite!? pisarad voolavad alla ööda liikumatut nägu. tema peas trummeldab vaid küsimus "miks"... miks ma ei valvanud teda? miks ometi ta sinna läks? miks? miks just tema!?

eluõppetunnid: armukadedus

üks hullemiad kõigist tunnetest siin maailmas on armukadedus. see uuristab, puurib ja õõnestab inimest. eks ütle Piibeligi ju, et kadedus on kui mädanik luudes. ja seda ta on.
kuid see ei hävita mitte üksnes seda inimest, keda see tunne valdab, vaid ka teisi. minu selle suve kõige suurem valu on põhjustatud arulagedast armukadedusest. ma näen seda igal pool enda ümber..ja ka enda sees.. kuid siiski, mina ei tee sellega liiga kellelegi peale iseenda.. küll aga nii mõnigi teine.
tean, et olen täiskasvanu ja peaksin mõistma, et tema on kõigest laps, kes ei tea ise ka, mis elu ja armastus on.. ja et ... et mida? ma ei suuda leida vabandusi talle.. kahjuks.. samuti ei suuda ma unustada. üks minu kurvaks tegevaid omadusi on see, et mul on hullult raske unustada seda halba, mis mulle on tehtud. ma küll üritan ja üritan... annan andeks ja kõik...kuid unustada ei suuda.. see kerkib lihtsalt alati uuesti üles. nii ka nüüd...
uus hoop kisub vana haava ikka lahti.
valus on vaadata, kuidas armukadeda inimese mürgine keel lõhub teiste inimeste elusid... kui ma sellest mõtlen, siis meenutab see inimene väikest saatanat, kes istub oma "sõbra" õlal ja muudkui sosistab talle: "vaata nüüd... ta ei ole ju üldse sinu jaoks... tegelikult on ta selline.. ja selline.. tead, mis kõik ta mulle rääkis, kui ma talle ligi pugesin ja parimat sõpra teesklesin.. noh.. ta vist küll nägi mind natuke läbi ja ei usaldanud täiesti, kuid kui tal väga valus oli, siis oskasin seda ikka hästi ära kasutada ja talt üht-teist välja pressida.. tahad kuulda? ma võin temast palju rääkida...see, mis ma siis sinust rääkisin..see oli lihtsalt selleks, et teda rääkima saada. ausalt.."
niimoodi sa istud seal ja susid.. sest.. sest pole ikka veel aru saanud mida sina siin elus tahad. teda sa ei saa. ütled, et ei tahagi... jah. aga elu rikud ikkagi ära. sa ei mõtle, et see hing on nüüd tükideks. on üks tüdruk, kes on kaotanud suurema osa endale kallitest inimestest, sest ta ei saa neile enam otsa vaadata... selle pärast, mis sina tegid. tegid lihtsalt kadedusest. reetsid selle, kes raskel hetkel sind usaldas ja sinule toetus..
mõned haavad ei saagi paraneda.

sa oled ilus mu kullake, vaata, sa oled ilus

... ma võin rääkida, mida tahes... sind oma mõtetest ma välja sellegipoolest ei saa.
vaata mind! ma muudkui üritan ja üritan. tegelikult pole midagi üritada. mul polegi midagi, millest oleks vaja üle saada!!! ise mõtlen selle tunde välja. tegelikult ei ole seda olemas! ma ei armasta sind. ei saa ju armastada, sest armastust ei ole olemas...
aga sa oled nii ilus.. mu kullake...

crazy:)

ärkasin hommikul telefonikõne peale... keegi vajas nõuannet, mida ma hästi nii unise peaga anda ei suutnud, vähemalt oskasin ehk juhendada, kust otsida.
edasi lihtsalt mäuran mööda maja ringi ja tunnen mõnu esimesest vabast päevast sel suvel.. kui ma ei pea midagi tegema ega kuhugi minema... võin päeva lihtsalt maha magada, sest ilm tõotab ka vihma...
kuid... kus sa sellega! õnneks on mul olemas mu isiklik Kiska:) kellel tekkinud idee, et võiks tänast päeva kasutada fotografeerimiseks kusagil looduslikult kaunis kohas väljaspool pealinna. kibekiiresti pesema ja vanaisa kaasabil kiman baltasse, kust saab alguse meie Türisalu seiklus. vurame harjumaaliinide bussiga kenasti kohale.. peatus on pangast muide paari-kolme kilomeetri kaugusel!!! aga mis seal ikka.. vantsime siis aga vapralt tagasi ja kiidame muudkui ennast, et tublid sporditüdrukud oleme peale kõige muu.. kohalejõudes tundub esmapilgul, et polegi nagu väga midagi pildistada... aga mida aeg edasi, seda rohkem ja rohkem hoogu me sattume...ja lõbus on.. väikesed vihmapiisad ei riku meie rõõmu vähimalgi määral. ka see on tagantjärele fun, et Mari herilaselt nõelata sai. kõrva. oli ikka üks paha herilane. pähh pähh... annaks kohe ata ata.. aga siis ta ju suskaks veel.. seega -- las herilane olla... tatsame pangalt alla ja võtame ette rannariba... seejärel läheme vaatme üle Kiska kunagise suvituskoha ja seame sammud poe ja söögi suunas, vastasel korral ähvardab vähemalt minu kõht, et ta ei tule enam sammugi minuga ühes suunas. poes tabab mind (kahtlustan, et mu kõhul oli kõiges oma osa) meeletu grill-viineri isu. ei ole siis muud, kui ostame aga viinerid, tikud ja ketšupi..ja loodame, et leiame metsa alt koha, kus lõket teha... suunaks seame minu vana suvila... et noh..seal oli vanasti vähemalt lõkkeplats ja uued omanikud on tuttavad... aga ülla ülla.. igal pool suured aiad ette ehitatud... aga.. tuttavate suvila korstnast paistab tõusvat suitsu :P ohhoohhoohooo... helistan vanaemale, et kas tal on juhtumisi nende mobbili nubrit või midagi, et meie saabumistest neid ette hoiatada.. kui majani jõuame, siis tulebki peremees uksele vastu mobiiliga ja raporteerib mu vanaisale, et jah, Triin seisab minust nüüd kolme meetri kaugusel. seal saamegi kenasti oma vinkud grillitud (tikke poleks vaja oldki:)) ja lisaks veel salatit, suvekapsapitsat ja meeldivat seltskonda.. nägin üle kümne aasta taas oma ristiisa ja üldse..jah... eks me natuke ootamatult sisse sadasime..aga me ju Tallinnast...aga ei maksnud...
söögid söödud, seame sammud tagasi kodu suunas... ehk siis maantee, kust käivad marsad. aga kiusatus lõpetada ajuvabalt seiklusrikas päev asjakohaselt..on vastupandamatu. seega otsustame, et laseme esimese marsa minna ilma meieta..ja hääletame hoopis. aga selle tingimusega, et järgmise marsa me võtame, kui enne seda pole auto peale saanud. mulle on see elus täääiesti esimene kord hääletada. väikese vahemärkusena, et vihma oli kenasti kallama hakanud ja ähvardas tormiks minna. autojuhid aga olid kalgid...kimasid mööda nii, et vett lendas:( kuid siis... tuli terve rodu autosid.. ja viimane neist.. olles meist juba möödas... pidurdas... ja tagurdas... ja... :) me saime kojuuuu:):):)
ühesõnaga... see oli täiesti..planeerimata ajuvabalt lahe päev... nii palju siis sellest niisama kodus magamisest..

friendship

see oli vist mingi neljas või viies klass... tulin koolist koju ja heietasin rõõmsaid mõtteid, kui tore elu mul on, kui palju lahedaid sõpru ja.. ja.. siis sain aru, et tegelikult ei olegi mul ühtki sõpra.. ja siis tulid pisarad.
sellest ajast on palju vett merre voolanud, kuid see tunne tuleb ikka aeg ajalt peale.. et ei ole ühtki inimest, kes mind tegelikult mõistaks. aga nüüd ei ole see enam tõsi:) isegi kõige suuremas masenduses ei ole võimalik eitada neid võrratuid sõpru, kes mul olemas on:) neid pole palju, kuid see-eest on nad fantastilised:)
ja lisaks neile veel suur hulk lihtsalt toredaid sõpru-tuttavaid... vot neid on ikka palju...
ühesõnaga, mul on vedanud. VÄGA vedanud sõpradega.

uitmõte

enamik mu jamasid saab alguse liigsest mõtlesmisest.. vahel on asju, mida poleks vaja mõelda, kuid mis juba kord mõelduna enam peast ei lähe. neid võib vist siis kinnisideedeks nimetada. minu kinnisideed viivad mu alati surnud ringini, millest ma väljapääsu ei oska leida. selles mõttes, et ma tean ise väga hästi, kus uks on.. ja aken ka.. kuid ega siis nende kasutamine ei tule ju kõne alla. liiga labane.. asi peab ikka dramaatilisem olema.
PÕGENEDA on vaja!!! leida salajane peidetud luuk põrandas. või hoopis laes. sealt oleks veel raskem välja saada. sellised luugid on igas mõttevanglas olemas. kuid sageli on vaja, et keegi "pätti teeks". selle salaluugini seal laes minusugune pisike ju ise ei ulatu. et siis.. abi oleks vaja. kuid, sageli inimesed ei julge meid aidata, sest nad kardavad seda mõttevanglat. arvavad, et on targem sellest eemale hoida, ei tea, mida veel muidu mõtlema hakatakse. pealegi, halb ju ka, anda inimesele, kes seal sees on lootust... lootust veel kunagi olla vaba

siiski, vahel leidub mõni julge inimene, kes unustab oma enda kaitstuse ja turvalisuse, ja otsustab, et see inimene tuleks sealt ikkagi välja aidata.
siis juhtub midagi.. millest see inimene ise arugi ei saa...ootamatult on ta tegelikult avanud oma mõttevangla ukse.. OI!!! seda sa ju ei osanud oodata, sest ka sina ootasid, et keegi tuleks ja aitaks sul leida selle salajase lugi, mis kuhugi peidetud on. aga.. nüüd on kõik metsas!!! sa oled väljas, ja see on olnud ootamatu. sa pole selleks ette valmistunud!!! sa pole VALMIS olema VABA.

"MIKS!" .. miks sa meelitasid mind välja mu turvalisest maailmast!!!
sa süüdistad selles mind, kellele ennist tahtsid sirutada abistava käe. nüüd oled valmis sootuks selja keerama ja vastassuunas minema jooksma.

oi kui õnnetu ma nüüd olen... jälle..üks inimene, kellelt abi lootsin..jooksis minema.. ei... ta tuleb tagasi... rõõm.. kirjeldamatu rõõm!!!

kuid, ta tuleb tagasi, et öelda, selle luugini ronimine on valus ja vaevaline. luuk ei ole lahendus!

näh! ma ju tean seda, tule ja aita!

oled sa kindel, sa saad väga haiget siin väljas, kui sa pole tegelikult veel valmis uksest tulema. unusta see luuk ja oota. oota seda õiget, õiget tõuget, mis avab sulle ukse. sest luuk ei ole lahendus. põgenemine ei ole lahendus.

ma tulin sinu pärast välja. kuid, see oli vale. ma polnud veel valmis... see uks ei pidanud veel avanema. mitte nüüd. kuid, ma suudan sellest üle olla, ja edasi minna. tänan, et sa mind vabastasid, kuid, ma ei saa SIND aidata. anna andeks. sa oled mulle kallis sõber.

milleks mulle su sõprus!!! sa ei aita mind siit välja!!! mul on kõrini!! ma ei taha enam!!! miks keegi ei või mind aidata.. miks keegi ei või mind siit välja lasta!!! üks... kaks.. kolm... veri voolab vaikselt.. see on tume... veider..see polegi valus... pisarad voolavad vaikselt haava peale..kipitab.. siiski on valus...

aga.. mis siis nüüd..uks on paokil...kuidas see sai juhtuda?? mina seda ju lahti ei teinud. ma tahtsin ju .. ma ei tea ise ka, mida ma tahtsin... aga.. mitte selle ukse avanemist, sest seal taga on siiski liiga karm reaalsus.. luuk... miks ma ei saa sealt välja..seal on parem.. seal on kõik teisiti.

piilun vaikselt välja. kerge tuuleke puhub üle näo. päike paistab. taevas on vikerkaar. pühin ära pisarad, ja lasen päikesel end soojendada. sa aitasid mind rohkem ,kui seda ise tead, mõtlesin. siin on nii ilus. aga, kas ma ikka olin selleks valmis?? see küsimus piinas mind. mida ma edasi teen??.. uus ahastuse hoog. ennem olid vähemalt sina. ma teadsin, et ka siin oled vangis. kuid nüüd oled sa kusagil kaugel, vaba kui lind..ja ... ja.. ma ei tea, mida edasi teha..

vaatan vaikselt ringi. oh...mis seal on.. appi..see näeb nii ahvatlev välja..see uks... see viib mu kindlasti kuhugi edasi.... kahtlen, kas see oleks ikka õige. südames on kindel ei.. ei...

aga miks mitte? mida on mul veel kaotada??

lähenen uksele.. raban selle lingist ja avan.. tormakalt ja kiirustades...

kusagilt tuleb see tuttav ette... kuid, ei... ei meenu kust..

uks mu selja taga langeb tugeva mürtsatusega kinni... ja siis ma saan aru, et ma olen jälle kinni. uus mõte.. uus vangla. MIKS?? kuidas ma sain nii rumal olla?? ma ju alles pääsesin.. ja pea ees tormasin järgmisesse auku. see koht on aga pimedam kui eelmine. ma ei näe enam valgust, mis oli eelmises mõttes. ma tean miks see nii on.. sest ma teadsin, et ei tohi sinna minna, kuid ikka läksin.

koban ettevaatlikult ja argsi ringi.

tean, et ei ole selles vanglas üksi. kuid, sina pole seal mu kaasvang, vaid sünge.. tume vari. sa ei aita mind, sa ei ava mulle seda ust, kuigi sa seda võiksid. miks, seda... pole raske aimata..

sest kuigi sa pole mu kaasvang, oled sa suletud oma enda väikesesse kapslisse, mis lihtsalt takistab sul minu aitamise. sa tahd küll, et ma sellest vanglast välja saaks. sa ei taha näha mind seal niiviisi kannatamas. kuid sa ei oska.. või ei taha mul aidata seda ust avada. sest... ma tean nüüd, et uks on õige väljapääs. tean. kuid see pole kerge. ma ei saa sellest enam aru...
luuk, see .. seal taga.. seal on kõik hea.

kui ma vaid suudaks selle avada, siis ma saaks meid mõlemaid vabaks... käib mul peast mõte läbi.

ma ju nii tahaks sind aidata, mis sellest, et sa mind endiselt ignoreerid. teed näo, et mind pole.

EI!!

kusagilt meeltesügavusest tormab pinnale meeletu karjatus. mu sees.

luuk ei ole lahendus. ma olen liiga mitu korda püüdnud seda teed kasutada. ja alati haiget saanud. ma mäletan veel, kuidas ma avasin ukse, ja selle taga nägin värsket..uut maailma. kuid, see mälestus on iga hetkega aina tuhmim. varsti ma unustan täielikult, et uks on seal. siiski.. ei.. ma hoian seda mõtet kinni, sest ma tean, et tahan pääseda.. pääseda su juurest kaugele...

aga... sa ei aita mind. ma ei saa seda ust üksi lahti. vähemalt, seda ma ju arvan.

aga, kui prooviks...

katsun ust... üllatuseks tunnen käe all linki.

vajutan, uks vajub krigisedes irvakile. piilun välja. kuid seal pole seda päikest ja värskust, mis oli eelmine kord.

selle asemel on öö.. niiske ja hämar, kuid omamoodi lummav.

kõik oleks ju hea. aga sa ei taha kaasa tulla. ja ma ei taha selles öös üksi olla. tõmban ukse taas kinni. ma jään siis siia.

jää...

sul on ükskõik

mul ka

kõigest....

aga... ma tean, et see pole meie kummagi õige koht....

tõusen ja asun uuesti linki otsima, kuid see on kadunud!!!

oo ei! ma magasin oma võimaluse maha.

vajun seina najal kokku. ma ei oska enam hinnata sinu sealolekut. see mõjub lausa ahistavalt. lämmatavalt.

tõusen uuesti. ma ei loobu enam. ma tahan välja. kui sa mind vaid natuke aitaksid. kui sa vaid avaksid oma kapsli, ja astuksid sellest välja. kui sa paneks hetkeks midagi muud esikohale, siis ma saaks välja. ma jätaks su rahule, kuid, tule ja raputa mind ärkvele! et ma näeksin seda ust.

sest ma ei kaota usku, et see uks on olemas...

nothing lasts forever

miski siin maises maailmas pole igavene. kõigel on ühel hetkel lõpp ja nii peabki olema.
aga ma ei ole õnnetu. olen lihtsalt pisut kurb.. aga see läheb üle.
:)
aga tegelikult see on nii hea, et kõigel on lõpp!!! sest see tähendab seda, et ka kõigel halval on alati lõpp. seega on ka südamevalul ja lämmataval igatsusel lõpp... on on;) ma tean, et seda on sul rske uskuda..eriti praegu ja sellises olukorras, kuid ühel päeval sa veel mõistad seda.. ühel heal päeval.
mõistad, et miski pole igavene...

1.. 2.. 3...

keset unenägu kuulen, kuidas mu kõrval täristab äratus... vaikus.
1..2..3.. vaikus...
uuesti: 1..2..3.., natuke hädisema häälega..kuid järgneb ikka veel vaikkus.
123!.. still nothing...
ja siis hakkame naerma..sest see on niiiiiii ajuvaba!!! aga nii tüüpiline.
kui hommikul äratuskell tund aega enne üldist äratust heliseb ja teatab, et on aeg minna pead pesema... siis ühtäkki tundub pea nii puhas nii puhas:)
1..2..3.. ma saan sellest üle...
1..2..3... no.. ükskord ikka saan..andke ainult natuke aega veel.. las ma veel natuke olen nii.... natuke? kasvõi üks aasta veel!!!! kuu?? päev? ei saa enam sekunditki? :'(
aga tean, et see vajalik... tean...

changes

ühe aastaga võib meeletult palju muutuda... ja samas on kõik täpselt samasugune.
hmm..kas ma sõidan homme laagritesse või jah.. ja kas mul on kõik asjad pakkimata ja kas ma istun selle asemel, et see korda ajada arvuti taga ja kirjutan mõtetut mula või jah:) heh... ma ei suuda... kuidas vahel pisiasjad muudavad me elusid. oo..milline vaimustavalt uudne mõttekäik! (muigan enda pihta)
aga tegelikult... ma ei istuks hetkel siin ja ei meenutaks eelmist aastat ja võrdleks seda homsega..kui ma poleks pidanud oma töökoha pärast otsustama teise reisi kasuks... või kui ma oleks ikkagi saanud ennast esimesele tagasi vahetada, nagu ma nii väga soovisin... kui see oleks tollal õnnestunud..siis ma ei tunneks neid inimesi, keda mul on nüüd võimalus nimetada oma kalliteks sõpradeks, õdedeks ja vendadeks:) kui ma neid ei tunneks..siis ei sõidaks ma ka homme sinna laagritesse... üldse.. ma ei kujuta oma elu ette ilma nendeta..
aga eks see ole alati nii olnud.

üks pisiasi...suudab teha imesid:) nt telefonikõne...keegi täiesti ootamatu..tuleb külla... mul ei ole sõnu, et seda emotsiooni kirjeldada.. mitte iialgi. kui püüaksin, saaks inimesed sellest väga valesti aru...seega jätan selle vaid enda ja paari inimese teada, millised tunded mind valdasid jälle sind nähes. kaua sellest oli? väga väga kaua... aga siin sa olid ja kallistasid mind... heh... seda ma tõesti ei osanud oodata. aga nii hea oli näha seda sooja naeratust ja kindlaid halle silmi... ja see rahulik hääl. :) sa oled alati mu lemmik olnud. ja see on mega, et mu kallike on nüüd sinu oma. tean, et hoiad teda hästi. paremini kui keegi teine üldse. ja ma saan teda veel näha:) sa ise ütlesid. lahe;)

mõttemaailm

sammume üle kõrrepõllu.. taevas on hirmutavalt kõrgel ja hall. hoopis teistsugune kui tegelikkuses...
jõuame sinna
"... sa tahaksid kontrollida tema mõtteid? näe vaata, siit tulevad head mõtted, need on sinised, halvad mõtted on hallid. nii.. tule nüüd minu järel, näed, kuidas nad lendavad siit läbi ja siis kinnituvad sinna külge,"
vaatan, kuidas helesinine natuke nagu karvane sõrmeotsasuurune tombuke must mööda hõljub ja suure kunstitaiest meenutava monstrumi külge kinnitub.
"Ei ei! ära katsu seda veel! oota veidi, kohe saad teada, mis see on..."
samas möödub minust hall pallike. ma tahaksin selle kinni püüda ja kahjutuks teha, sest igatsen, et sinu peas oleks ühtegi halba mõtet! kuid ma ei tohi ju. silmitsen, kuidas seegi võtab sisse oma koha... kõigi nende teiste mõtete seas. oi, kuidas ma tahaks osata seda koodi lugeda, mis seal otse mu silme ees lahti on laotatud, kuid see pole mõeldud minu jaoks. kui see unenägu kestaks veel paar sekundit, võib-olla siis ma saaks midagi juba arugi, kuid samal hetkel hakkab reaalsusetaju taastuma...
ja ma ärkan.

lost

kõik on kadunud. otseses mõttes.
see on see, kui jätta asjad korda tegemata. siis tuleb keegi ja otsustab kõik oma äranägemise järgi paika panna. ja põletab selle, mida peab ebaoluliseks... ning seda ei saa enam taastada.
ma võin olla vihane enda peale või mitte, fakt on see, et olen tekitanud olukorrad, kus on alles vaid üks võimalik väljapääs ja see pole valutu. vastupidi... ma alles kogun jõudu ja julgust, et inimestele silma vaadata ja oma möödalaskmisi tunnistada. ei tea, kas suudangi.

maailma kõige suurem igatus...

... meie vahele mahub terve maailm. täpselt muideks... ei millimeetritki rohkem... ega vähem.
meie vahele mahub meeletutes kogustes klatši ja kuulujutte...
meie vahele mahub hulganisti inimesi, kes naudivad haiget tegemist...
meie vahele jätkub ka valu ja haigetsaamist, kadedust ja solvanguid...
aga natuke ka midagi head ja sooja...
midagi, millele ei oska anda nime.
vahel on küll tunne, et see saab lämmatatud kõige selle kurja ja halva poolt.
kui vaid võiksin sind näha! näha su silmades sõnumit: "Ära karda, kallis, kõik saab korda!"
aga ma ei näe su silmi.
ma ei näe sind.
kui vaid saaksin sulle helistada mingil totaalselt ajuvabal põhjusel. kuulda su häält ja hingetõmbeid, aimata su hääletooni järgi iga näoliigutust...
kuid ka see pole võimalik.
ja see igatsus lämmatab!

köievedu

ma olengi haige inimene... aga just veetsin vannis viis minutit jälgides, kuidas punane niidijupike hulpis koos minuga vees. ja mul oli PÕNEV! ei saa kahjuks öelda, et hetkekski sain mõtted eemale sellest kõigest, mis hinge närib..ei..sest ma nägin paralleele.. aga see oli nagu natuke positiivne. see paralleel siis. niidike liikus vaikselt...megaaeglaselt, kuid järjekindlalt edasi minu suunas. kuid mitte lihtsalt..vaid nõksudega. ehk siis sammuke tagasi ja kaks edasi. oleks vaid minu loos ka nii! et igale valusale tagasilöögile järgneb areng paremuse suunas.
eile saaremaal jaanitule ääres jälgisin köievedu. sealt mu nõksuidee pärniebki algselt. selleks, et võita, peab olema(lisaks tugevatele poistele) rütm, üks, üks, üks... nõksutades..see tähendab sekundi murdosaks veidi järgiandmist... kuid lõpotulemus on võit. kas ma seda just nimelt ei taha? miks ma siis ikkagi keeldun natukenegi järeleandmisi tegemast!?
aga saaremaal oli ilus jaanipäev. olgugi, et sinna saada on jaanipäeval maailma üks võimatumaid ettevõtmisi, õnnestus se emul aga vägagi edukalt:) eks just tänu sellele, et ma ei kasutanud autokest, vaid bussi. ja bussil on õigus lihtsalt vastassuuna vööndis tervest kolme kilomeetri pikkusest praamisabast mööda sõita. mõnus.
kõige parem osa tervest õhtust oli aga ülistus... võrratu lõkke ümber on koos ligi viiskümmend inimest, kes kõik täiest hingest Jumalale kiitust laulavad!!! vot see on õige fiiling! ei ole vaja alkot või narkotsi, ei ole vaja mingit sebimist, et end mitte üksi tunda, eiole vaja midagi... peale Jumala... ja see ongi hea.
veidi hirmus on see, mis ees ootab. kas ma pean füüsiliselt vastu kõigele sellele, mis nüüd hakkab. laagrid, praktiliselt päevaste vahedega ja neli tükki järjest. ja ma olen juba praegu kui kuivaks pigistatud apelsin. aga ma usun, et Jumal teab ja näeb seda..ega lase mul sellisesse seisu jääda:) seega astun kartlikult, kuid lootusrikkalt vastu homsele päevale.

ussike

aastas on kaks ööd, mis mulle kohe mitte ei meeldi. uusaastaöö ja jaaniöö. nimelt tunnen end alati siis nii üleliigsena. kõigil on plaanid ammu ette tehtud, kuid mind tabavad need kaks ikka kuidagi ootamatult. viimased paar aastat aga on suisa vastupidi. selles mõttes, et meeldivad nad mulle ikka niisama vähe, kuid tegevust on liiga palju. nii mitu kohta, kus olema peab. aga sinna, kuhu tahaks kõige enam, ei saa. ei tohi. ja ei tea, kas see oleks üldse hea.
õnneks on need hirmsad ööd vaid kaks korda aastas.. ja meeldivalt pika vahega, kuus kuud on paras aeg, et hingehaavu parandada.

sunrise

veel on hämar. koiduni on natuke aega, kuid vaiskelt läheb juba valgemaks. tegin seda, mida tegema pidin. esimene samm sellel valusal rajal on astutud, nüüd pean vaid ootama. hommikune päiksesetõus ei jää tulemata. selgus ja vastused niisamuti. aga...
koidikul on kõige külmem, kastepisarad katavad maad... nii kastavad valupisarad minu silmi. aga see on vajalik, et võiks alata uus päev. et ma võiks selle jätta seljataha ja edasi minna. see hommikune külmus on täitsnud mu südame. see on pugenud naha vahele ja kontidesse. tõotab sealt mitte iialgi lahkuda. aga ma tean, et soe päike soojendab mu kunagi üles. kuid see on kauge tulevik. sest praegu ei ole see päike soe. praegu ei hooli ta sellest, kas mul on külm või mitte, kas pisarad voolavad ilma, et nad kustutaks selle valu ja tühjustunde mu sees või mitte... ta ei hooli.
aga kas ma pean nii kaua vastu...
nii kauaks, kui soojaks läheb...

selmet

tegevus... tegevus...pean end pidevas liikumises hoidma, leidma üha uusi asju, mille kallal nokitseda ja kuhu oma energia suunata. on ju suvi ja ei tasu seda maha magada või unistada. mida rohkem olen hõivatud erinevate kohustuste ja muu taolisega, seda vähem on mul aega. aega mõelda ja hulluks minna. seega:) tegevust, andke mulle tegevust!!!

üleskutse

mitte miski ei arenda inimest rohkem kui lugemine. ja ma EI pea silmas ajakirjandust või seda, mida meil peetakse ajakirjanduseks. samuti ei püüa ma väita, et ma olen väga kõrgelt arenenud või teistest peajagu üle, kuid siiski, ma leian, et lugemine avardab inimese maailmapilti ja sageli aitab ka oma hinge ja südant paremini mõista. kui loed sõnu, mis on kirja pandud inimese poolt, keda sa iial näinud pole... kellel pole sinu olemasolust aimugi. ja teda ei huvitagi see... aga sa loed neid sõnu ja lauseid.. tema kirjapanduid.. kuid ometigi loed sa oma südame mõtteid. need seisavad seal mustvalgel ja sa tunned nad ära. alles siis! miks on meil alati vaja, et keegi teine meie eest need asjad välja ütleks? miks me oleme nii arad, et ei julge isegi endale oma igatsusi, soove, unelmaid, hirme ja unistusi tunnistada, teistest rääkimata? või on see üldse argus... võib-olla see lihtsalt käibki nii... ja seepärast... kutsungi teid üles rohkem lugema! eriti sind! kes sa seda siin loed ja mõtled, et häh, kellele neid raamatuid vaja on. mul on parmatki teha! aga sa ei tea, millest sa end ilma jätad. jah, ma räägin tõesti sinust!

armastus

vana mänd mu akna taga on üsna korralikult viltu vajunud. miski nagu tõmbaks teda selle väikese männikese poole, kes teisel pool väravaid tema kõrval kasvab... jah.. täpselt nagu ta kummardaks, et teda emmata. kas on võimalik, et ka mändidel on tunded?
raudselt on!!! ma näen seda sellest, kuidas vanake end tuule käes veidi edevalt õõtsutab ja kuidas tema väike sõbranna oma oksad tema poole sirutab. kui kaua läheb veel aega enne kui need kaks lõpuks kokku saavad.. ja nende oksad igaveseks ühte põimuvad... nii natuke on veel puudu!!! okkad puutuvad juba hellalt kokku ja mõlemad õitsevad. kui vaid keegi ei tuleks mõttele vana viltuvajunud mänd maha võtta! siis ei ole enam kedagi, kes püüaks väikesele männile meeldida ja tema südant rõõmustada... ja väikesel männil ei oleks enam seda, kes märkaks iga tema graatsilist liigutust ning seda komplimendiga ära märgiks. ärge võtke neid üksteiselt!

nii ülemõistuse kaua...

juba terve nädala,
ekslen teadmatuse sees..
kas kõik on ikka nii kui peab,
kas kõik on korras veel...


kunagi ma tegin sulle ühe kingituse. see tuli tõepoolest südamest... tegin seda parimate kavatsustega. kuid nüüd mõistan, et ma siiski ei suutnud seda teha. ei suutnud seda sulle anda. mida?
sinu vabadust. tõelist vabadust. kuid ma püüan uuesti. palun, anna mulle andeks, et ma ei suuda sind mitte armastada!

nii ülemõistuse kaua
ei ole kuulnud su häält
ja igatsen nii
su puudutusi...
ma palun andeks su käest...

huh (nagu lepatriinu seal reklaamis)

niips. nüüd on siis kõik Jumala kätes. ei aita enam minu närvitsemine ja pabistamine... mina olen endast 100% andnud ja nüüd lihtsalt ootan. njah.. eks ma ikka natuke sabistan.. kuid Issi on hea..ja ma usaldan Teda.
kui ma vaid ka muud asjad suudaks nii rahulikult ooteseisundisse panna... aga küll ma suudan. suvi on ju lõpuks käes ka minu jaoks!!:) no..olgu need ilmad millied tahes...aga käes ta on :) vabadus.
esimene asi, mis mind ees ootab..on suurejooneline koristusaktsioon minu toas, sest see on eksamite stressamise käigus muutunud nii hirmsaks, et isegi mina, kes ma olen segadusearmastaja... vaatan, et natuke liiga suur kaos on siin. aga seda vaatame homme. täna ma naudin lihtsalt seda, et ma ei pea enam õppima.
ja ma olen tänulik, et ma suutsin leida endas sellise hunniku motivatsiooni nii hullumeelselt õppida ja pingutada. loodan, et see annab tulemusi.

I'm so sorry!

apppiiii!!! kui sa vaid teaks, kuidas ma piinlen! arvatavasti kümneid kordi hullemini kui sina... njah..aga ma olen selle ära ka teeninud..ja mitte vähe! see kõik oli minu algatatud. miks sa ometi pidid asjaga kaasa minema!? jah.. ma olen sulle elulõpuni tänulik! sa päästsid minu naha..kaks korda. kuid mina teisel korral enam sind aidata ei suutnud.. anna mulle andeks!

teadmised...

mida rohkem õppida..seda hullemaks asjad lähevad;) siinkohal siiski tänane tarkusetera raamatukogust: kas teadmiste kuhjumine on progress? kas on hea, et teatakse üha rohkem? paljud filosoofid on seisukohal, et teadmine on väärtus iseendast. siis arvatavasti suur hulk teadmisi on väärtuslikum kui väike. kuid pole sugugi kindel, kas see alati ka nii on!
niisiis... millise nurga alt asja vaadelda... teadmised on otseloomulikult väärtuslikud JA vajalikud..aga mis siis, kui neid kuhjata mõtetult üksteise otsa ja lõpuks ei tee ise enam ka kogu sellel peas pesitseval informatsioonil vahet. süsteemi oleks vaja! vot mis. kuid süsteemi tegemine eeldab seda, et suurema osa ebaolulisest infot viskan peast välja... aga siin tekkib probleem: see, mida mina pean ebaoluliseks..seda peavad mu armsad õppejõud mulle väga tarviliseks teadmiseks!:)

MEISTER!

viis aastat...
viis aastat tagasi oli Ehitustööriist Korvapalli Meistriliiga naljanumber ja outsider. fänne oli peotäis, enamasti poiste omad sõbrad või noored plikad, kes neile silma viskasid. jah, ja vanad elukogenud kossufännid, kes pold just fännid, kuid hoidsid ikka neile pöialt.. et noh, poisid.. tublid poisid.
nüüd on viis aastat möödas... ja need poisid on Eesti meistrid. ja selle rohkem ära teeninud kui ükski teine võistkond iial oleks suutnud! tollal valasin ma pisaraid, kui mu lemmikud said oma esimese võidu. ma ei suutnud oma silmi ja õnne uskuda, et mul tõesti tõesti oli au näha seda imelist mängu! täna nägin ma midagi veel suuremat, nägin mängu, mis tõestas ilmekalt, et nad ON tegijad! vägev! kahjuks ei ole sellest koosseisust enam kuigi palju midagi järel, mis tollal oli... kuid siiski, jäänud on see vaimsus. see noorte poiste vaimsus. ja see on hea!
ELAGU EESTI MEISTRID!

mu mõtteid proovid püüda, kuid sa jälle araks lööd..

"kas sa minu sisse näed?"
..pikk pilk..
"..jah, näen.."

"kas sa suudad mu mõttelendudega kaasas püsida?"
"ei... ma ei saa nüüd aru..oli se tõsiselt? ei.. ei olnud.. sa teed nalja.."
"hmm... seekord siiski mitte..."

"kas ma olen sinu arvates läbinähtav?"
"seda ma ei julgeks küll öelda..."

väike rumal tüdruk, kellel tegelikult ei olegi maski ees enam. aga te ei suuda lihstalt uskuda, et see ongi mu tõeline nägu.

they don't need to see me cry

and then... then I do it again...

tõstan käed ja annan alla. mida oligi tarvis tõestada. ma olen mina. liiga endas kinni, et midagi muuta. väike enesesse süvenemine samal ajal, kui sinuga rääkisin... sellest siis nii palju sellist segast teksti... ja ma sain aru.. et kõik käibki lihtsalt alati seda sama rada pidi. rumal mina, arvasin, et ma saan sellele teele vindi sisse keerata ja teise suunda juhtida! kust selline imelik mõtte mul üldse pähe võis tulla!
kõige parem on ennast tundma õppida jälgides, kuidas inimesed mindmillelegi reageerima panevad. paha mina, kasutan sind jälle ära. oled osa minu eksperimendist.. kuid jäta see lihtsalt märkamata.. ja ära pane tähele. pole mõtet oma närve kulutada.
aga ikkagi. tundub tõsine enesepettus, kui arvan, et siin elus on teatud asjades mul ka sõnaõigus. ei ole... ükskõik, kuidas ma ka ei ürita:) nii huvitav. kahjuks mitte kõige paremas mõttes. this time things will be different.. did I promise that? hope not, sest seda lubadust ma pole pidanud. veel mitte ka täiesti rikkunud, kuid olen teel sinna. iagl asjal on mingil hetkel lõpp. sest iga lõpp on millegi uue algus. ja kõik uus on alguses harjumatu ja sageli ka ebamugav, kuid sellega peab harjuma, vana taganutmine ei too seda tagasi. sellest viimasest ei suuda ma jah hästi ise aru saada.. st selle järgi elada. aga see on üks neid vääramatud asju siin maailmakeses. kahju on kaotada. kuid jääb vaid lootus, et ühel hetkel see muutub. just selles suunas, mis mulle meeldib. näed siis! jälle puusse!!! selles suunas ikka, mis õige on...

the storm will pass, be ready for the next one

pole midagi ohtlikumat sellest tundest, et kõik lihtsalt ongi hästi. sest kusagil varjus luurab ikka mõni kuri hunt, e tsulle kõige ootamatumal hetkel hambad säärde ja südamesse lüüa. ehk siis, et ei tohi loorberitele puhkama jääda. pessimist? ma? heh.. vajalikul määral jah.
kui ühel hetkel tundub kõik olevat parimas korras..siis läheb vaid mõni sekund.. üks veepiisk..ja kõik on rikutud!uskumatu, kuidas mõne inimese debiilsus võib närvi vaid hetkega nii mustaks ajada! ja ta ei lõpeta. MIKS!? miks oli tal vaja see ära rikkuda!

linnalaps

mmm...kui mõnus on ülisoe kevadpäike ja värske maaõhk! ma pole iial mõistnud, miks inimesed siia Tallinna nii väga igatsevad. eks siis hakkan vist aru saama, kui ise kuhugi kaugele ja ära kolin, kuid selle peale mõtlen siis:) igal juhul, hetkel olen ma väga päikest ja sääski nautinud maalkäinud linnalaps:) sain nii näpud kui varbad mulda torgatud, jäin õige natuke jalgu veesõjale ja sulkat mängisime! ma pole seda aastaid enam teinud.
vot see on tõeline kevad ja tõeline nautimine! mitte kusagil umbsetel linnatänavatel liiklusummikus passimine ja närvitsemine, ise sealjuures täiesti tõsiselt sulades. ei, õige kevad ja suvi.. ja sügis ja talv -- need on kusagil võimalikult kaugel linnamelust ja -mölast!

star

hoian pisaraid tagasi, sest ei taha, et teised neid näeks..nad ei mõista mind.. ei, siiski, mõistavad paremini, kui arvatagi oskan, ma näen seda su murelikest silmadest... kui kallistan sind enne uinumist..siis seal silmades näen siirast küsimust:"kas oled OK?" ja kuulen su kinitust, et saan hakkama... tunnen end kindlalt, sest minu suur õde on minuga ja toetab mind.. silmanurgast läheb pilk selgesse öötaevasse... ja ma näen seda! näen langevat tähte.. süda suisa kisendab taeva poole mu soovi... ja ma tean, et keegi seal üleval ja kõrgel...kuulis seda palvet.. ja lõpetas mu piinad. selleks korraks. lõpmata kergem tunne on hinges.

when did it go bad?

kus oli see koht, kus ma nii ränga vea tegin? valisin raja, mis viib liiga otse sinna, kuhu ma iial jõuda ei taha. ja ma ei tea enam, kas ja kuidas sellelt rajalt tagasi saab. lihtsalt otsa ümber pöörata pole võimalik..ja kõrvalteid ei näi olevat. kas ma jõuan sinna? ma ei taha. lihtsalt ei taha. ma karjuks seda kõigile:"ei taha! ei taha! ei taha!!!!"... kuid mul pole selleks jõudu enam. seega lihtsalt sosistan seda veel...aga keegi ei kuule. sest selles jubedas kohas ei olegi kedagi mind kuulmas!
iga puu siin sünges kaotuse laanes on minu vaenlane...ja puude vahel luusivad mustad kogud..kes mu hinge igatsevad.. et see siis neelata ja tükideks rebida. veel ei saa te mind.. veel mitte. ma ei anna alla. enne, kui ma olen jõudnud lõppu. siis võite mu tükkideks kiskuda, sest siis pole sellel enam vahet. kuid praegu veel on. sest ma loodan ikka veel , et siin on üks uks. varjatud ja salajane, kust läbi astudes ma jõuan tagasi valgusesse ja soojusesse... aga seegi lootus kustub iga sammuga aina enam... äki olen selle juba ammu mööda lasknud? ja siis jääbki igavene külmus. külmus minu südames ja sinu silmades, mis eile veel nii ilusad olid, millest ma päikesekilde korjasin, et nendest endale helmeid teha... see sära on asendunud kalgi tühjusega.
mu jalad hakkavad väsima.. kogu mu jõud on kadumas. tee ääres on pehme sammal..ilus ja roheline... see lausa kutsub mind istuma ja jalga puhkama. istun kivile... ja uinun... uinun, et mitte enam ärgata..kuid veidi aja pärast avan uuesti silmad. ei. see ei ole uni.. seekord on see kõik tegelikult. ja minul puuduvad vahendid, et selle vastu võidelda... ja ma astun edasi... sinna poole... kus mind on ootamas see üks ja ainuke võimalik lõpplahendus... kui just enne ei tule valguse ja armastuse ust, mis viiks mu siit sünkja murelaane eksiteelt...
jääb vaid minu sammude kaja.. ja pisarad. kuid peagi kaovad needki.

hullumine

olen aru kaotamas. ei ei..ma tean, et pealtnäha olen korralikum ja tublim kui tavaliselt. aga see, mis toimub sisemuses, jääb paljudele varjatuks. seal on torm. parasjagu suur kaos. ma ei suuda end enam vaos hoida, teen ja ütlen asju, mida ma juba ette kahetsen... aga ei suuda neid siiski endas hoida. mis mul viga on??? kas sellest on võimalik välja tulla nii, et ma haiget ei saa? ja teised ka mitte?

kollane liblikas

kui võrratu on saada linnast välja! maale.. Saaremaale. seal on tõepoolest kevad juba käes. teeäärsed metsaalused valendavad või kollendavad ülastest ja rohi on sõna otseses mõttes rohelisem. isegi taevas tundus sinisem. ja liblikad olid juba väljas! minu selle kevade esimene liblika soli kollane, seega tõotab tulla päikest täis suvi. hope so! kuigi eelmisestki suvest mäletan vaid päikest..kuigi seda vist väga palju siin Eestis vähemalt ei olnud. kõik on puhtalt suhtumise asi järelikult;) ja positsioneerumise.. ehk siis kui päike ei tule sinu juurde, tuleb minna päikese juurde... aga peamiselt asi siiski suhtumises, olen selles veendunud!

can't get you out of my mind

morn pilvine ilm on. kuidagi kõik on mingis ooteseisus.. keegi nagu ei julgeks liigutada, sest ei tea, mis järgmise nurga taga ootamas on. seepärast ei julgeta öelda seda, mis südames pakitseb.. sageli selliseid asju, mis vajavad sõnadesse panemist. tahaksin öelda: vaadake mind, ma lähen ja ütlen kõigile ja kõigele, mis ma asjast arvan. aga... aga ma ei tee ju seda. või äkki siiski? tahaks nii kangesti. ja võimalus ju on. teeks ära? muidu ei saa mu vaevlev hing rahu... sest see ootamine ja niisama vegeteerimine ajab hulluks. selleks, et toimuks progress, tuleb astuda see esimene samm, mis on raskem kui kõik järgnevad kokku, ilma selleta ei jõua kuhugi. appi, kus oli nüüd alles avastus! mitte keegi enne mind ei ole selle geniaalse kuid lihtsa asja peale tulnud, et esimene samm tuleb ka astuda. muigan enda pihta... siiski..tõmban teki üle pea ja ootan edasi... vaatame, mis saab.

vaap

loodad siit midagi leida? mida siis? vastuseid? mis on üldse küsimus!? vb see, et sa ei mõtle..enne kui ütled? sõnad on kiired tulema..aga tead seda lugu aiast ja naeltest? augud jäävad alles... tee mis tahad... sa võid aia üle värvida ja neid ei jää näha, kuid see ei tee neid auke olematuks..selle värvi all on need ikka olemas ja vaikselt hakkavad süvenema..ja mädanema. seega... kas tasub aeda üle värvida? ära arva, et ma vastuseid ei taha... lihtsalt ma ei tea enam, mis on millegi väärtus. aa..ja muide..kui sa seda kardad, et ma oma sõnu nüüd sama hoolimatult ja ükskõikselt pilduma kukun, siis ära karda... mina ei tee seda.
so.. you've got nothing to worry about!

today never happened

garanteeritud on see, et inimesi ei tasu liiga palju usaldada. eestlaste asi ju, et naaber armastab naabrit. noaga selga lüüa armastab. otseloomulikult.
aga mind see ei huvita! kui te arvate, et olete must nüüd üle...heh.. unistage edasi..mul on midagi palju enamat kui teil. ja ma olen selle üle rõõmus. siis selle üle, et mul see on, mitte et teil pole. kahju on teist hoopis... see, kuidas te mõtetult laristate oma elu ja võimalusi... ja ise siiralt usute, et olete minust nii palju paremad... kui te vaid hetkeks võtaks aja maha ja püüaks leida oma elus mõne tõelise väärtuse... kas leiaksite need? ausalt ka, ma siiralt loodan, et leiate! kahjuks kahtlen selles tugevalt...

sa süda

tiigrisüda aaiiuiiaaiiaemasüda

temaii süda iiaiiiiaaaminuii süda

punane südaiiii♥iiiimurtud süda

suuuuuuuuur süda, see süda

armastav iijaii soe iisüda

kibestunud iiisüda

valutav iisüda

ülistav süda

Sinu süda

süda

:)

red light

fooris põleb kollane tuli ja bussijuht vajutab tugevamini gaasipedaalile..ehk jõuab läbi lipsata, graafikust mahajäämise eest ootab teda päris kobe trahv. aga ei. ei jõua. järsk pidurdus. tuli on muutunid punaseks. oeh.. rahvas bussis on maruvihane, keegi vist kukkus kusagil keskel... loodetavasti nad ei keaba tema peale... see veel puuduks. miks on sellised päevad, kui lihtsalt kõik nässu läheb? eile oli kõik veel nii hästi, ülemuselt sai kiita hea töö eest..ja nüüd täna.. kollane ja roheline.. kiiresti..ehk jõuab midgai veel päästa.. järgmise valgusfoorini jõudes on ta veidi ettevaatlikum, kuid kolmandani jõudes on ta juba nii süvenenud oma mõtetesse, et ei märkagi seda, kuidas jälle on kollane... ja siis.. punane.
miks läheb ühel päeval kõik nii halvasti...

kevad peas ja südames

esimese aprilli saabumisega astus kevad ka minu pähe. südames on ta regulaarne külaline..ent nüüd otsustas mõistuse raasud vallutada ja varjutada. see oli imeline päev! kõik oli nii..hea..lahe ja tore. soe, päike paistis, inimesed naersid. ma sain edukalt hakkama kõigi tüngadega, mis ma tegin..ise jäin vaid mõnda üksikut uskuma...ühesõnaga..tasemel naljapäev.
aga noh..see tuuritamine jäi ikka veel sisse.. pärast natuke väsinud laupäeva tuli reibas pühapäev ja veel reipam esmaspäev. KUU ESIMENE ESMASPÄEV... tavaliselt kardan seda pävea nagu tuld, sest see tõotab alati halba..seekord oli tulemus vastupidine. erakordselt soe kevadpäev. ainuke masendav asjaolu eilse ja ka tänase juures: just siis on kevade esimesed kõige ilusamad ja soojemad ilmad..kui ma pean elueest õppima...
kuid siiski on kõik ilus ja hea.
hetkel sajab vihma. iseenesest... see ju paneb muru kasvama!:) kas pole võrratu... isegi, kui läheb natuke külmemaks..pole hullu..peaasi, et rohi muutuks roheliseks..ja kaoks see pruun morn pilt me tänavatel. kui siis päike jälle pilve tagant välja tuleb, on kõik eriti ilus!
ma loodan, et teised elavad selle üle, milline ma olen. ei ole normaalne. aga Efka täna ütles, et ma pole seda ka muul ajal.. pole kunagi olnudki. jeii! lahe:) ise olen rahul ja pean ennast lahedaks loomaks. ei olegi enam lammas... vaid.. üks kahtlane kevadloom
;)

karjuv ülekohus!!!!

maailm on üks siuke kole koht, kus puudub ausus ja valitseb tõsine ülekohus. niisiis... tahtsin mina hapukurki süüa..ei. õde pidi viimase ära sööma. ehk siis eelviimase, ma ise sõin ametlikult viimase..aga ma ju pidasin seda eelviimaseks! oleks ma seda teadnud, et see ongi the last one... siis oleks seda tunduvalt enam nautinud! tundun tobe? ja olengi seda;) aga kas see pole nii tavaline mõtlemine ja tagantjäreletarkus. on ikka;)
nii... aga edasi.. ka marineeritud seened ei jõudnud minu maokesse... need oli vanaema pintslisse pistnud. niisiis... kui ma täna nüüd poest tomatit ka ei saa, et endale salatit teha..siis ma kuulutan välja mitteametliku näljastreigi. ehk siis keeldun söömast..kuni isu tuleb... ja pärast seda jätkan streiki.

lase valgus oma südamesse tulla

kas tõesti lõpuks ometi hakkab kevad tulema? nii inimeste südameis kui ka õues... vaikselt jälgin, kuidas lumi sentimeeterhaaval naabri sauna katuselt taandub, kuidas jääpurikad tilguvad, inimesed rohkem naeratavad ja tasapisi kevadised riided kapist välja otsivad... või poodides oma aegunud riidekapisisu välja vahetavad. kevadine ostuhullus... aga see on vaid väike kõrvalnäht..muud midagi. see ei loe:) sest päeval on soojakraadid ja kui päike ka otsustab meid oma kohalolekuga austada, siis ikka päris mõnus soe tunne juba.
ja lõhn!
kevadine lõhn on õues! see on selline värske.. ärkav. linnud laulavad. nii hea on. tunnen, kuidas minussegi jõuab killuke seda kevadist värskust. ma tunnen jõudu edasi minna. isegi kui on raske, sest mida raskem on eesmärki saavutada, seda magusam saab olema võit.
aga on ka ikka aeg juba ju! aprill kohe kohe käes ja meil ikka 10 kraadi külma! kas nii saab? ei...otseloomulikult mitte!:) mingil hektel murrab see soojus läbi.
ka sinu südames.
imbub läbi kõigest ja teeb kogu maailma ilusamaks. kui sa vaid ise lased. sellest sõltub palju;) sa hakkad nägema ja kuulma asju, mida enne ei ole märganud. linnulaulu, seda, kuidas loodus ärkab, kui ilusad on inimesed, kui nad on õnnelikud...
ja seda, et sa ei ole iialgi üksi.. et alati on olemas üks truu süda, kes sind nii tohutult armastab. jah. rumal mina, loomulikult mitte üks.. neid on palju:).. aga noh:) eks ma siin pidasin ennast ju hetkel silmas:)
eh seda lammast küll:)
aga jah, sa ei ole üksi!

loomadest

nii. ma olen ametlikult argpüks! ise tahan lammas olla.. ja siis olen hoopis jänes:( nii ei saa... miks miks miks!!!
eh.. saab üle sellest.
aga nagu pole olemas 100% sangviinikut või melanhoolikut..ei ole olemas ju ka 100% lammast. ma selles ammu selgusele jõudnud, kuid ei olnud teadlik, et minus leidub ka minu kalli sõbra jänese iseloomujooni.. neid, mis tema ammu minetanud on. huvitav, kas need lihtsalt ilmnevad mul hilinemisega..ja kas need on ravitavad!?
ei ei!! ärge nüüd mõelge, et mulle jänesed ei meeldi! vastupidi.. aga lihtsalt.. jänes on vales kohas, kui ta püksis on... seega.. jah. ise arvan, et mul tiigri süda sees..ja siis see jänes.. no ei sobi kokku nii!! tegelikult ka! uskuge, küll ma neid asju juba jagan;)
aga kui ma ennast kokku võtan.. siis saab sellest sabatutist lahti ka.. mis reedab mu jäneseverd...

suhkruvatt

pehme ja valge.. ja magus.. ja pehme ja valge... magus ka... aga see on valge..ja pehme... nii tahaks midagi head! midagi valget ja pehmet. aga kõik pakuvad piprakomme..ei taha neid! miks te mulle ei taha midagi magusat anda? arvate, et kõikke endale hoides teete mulle teene. või olete lihtsalt kadedad? ei! sedasi ei saa!!! palun andke mulle ka!
pettus!!! nad andsid mulle ikka pipramaitselist suhkruvatti!

μ'le

kiri sinule.
ära arva, et mulle teeb heameelt see, et sa oled sama täbaras seisus kui ma. ei..seda mitte, kuid siiski, kuidgai lohutab see, et keegi on veel..et ma pole üksi hädas oma tunnete ja asjadega... jah..me mõlemad oleme"tugevad"..igakord..pärast kukkumist ajame selja sirgu ja üritame uuesti... enamasti, väheamlt siiani, kuni järgmise kukkumiseni. aga koos on kergem. minul vähemalt. et siis täh, et sa lihtsalt olemas oled! ja et sa kuulad. ja mõistad. ja üldse... nii lahe oled!
sa oled maailma lahedaim μ!(see on uuskreeka häälduses)

please don't...

kas mul oleks parem ilma sinuta? kõik paistavad nii arvavat. need, kes seda otse mulle öelda ei julge.. ega see ei tähenda, et nad mind mõistaks. aga nemad ei tea, kuidas sinu naeratus annab mõtte mu elule... kuidas sinu hääl kumab vastu igast mu südamesopist. kuidas iga su pilk tähendab mulle maailma.. nad lihtsalt ei tea seda, kallis. mul ei oleks ilma sinuta parem, tean seda! ja terve maailma arvamus ei loe mulle mitte grammigi.
kahjuks siiski üks on, mis loeb..
sinu oma.
ja see ühtib kõigi teistega...

hommik

sa seisad mu voodi kõrval ja helistad kellukest. avan silmad ja vaatan sind. mitte ei suuda vahet teha, kas see on reaalselt või kõigest unenäo jätk... kuid sina seisad seal, naeratad ja helistad kellukest. siis ulatad mulle päikesekiire. naeratad veelkord..ja läinud sa oledki...
istun sellest kõigest lummatuna .. ja siis astun vastu uuele päikest täis ja ilusale päevale. sellest kiirest jätkub valgustamaks nii mõndagi halli ja udust päeva:)

and?

üks...


kaks.
kolm neli viis kuus....
seitse.............




kaheksa
üheksa
kümme üksteist
kaksteist
kolmteist neliteist viisteist

just can't take my mind off you

väike tuulest ja vihmast räsitud lambatall näksib karjamaal vaikselt rohtu. ümberringi sajab endiselt. kuid ta ei märkagi seda, sest tema mõtted on kusagil mujal... jah, külm on.. ja niiske ka... mitu päeva järjest on sadanud ja sadanud..kuid ühel päeval tuleb päike välja ja selle nimel on väike lammas valmis välja kannatama ka selle raju...
tegelikult ei lase ta mitte millelgi ennast segada, sest ta on õnnelik. tal on, mida süüa! mida enamat veel tahta!? ja kui nüüd päike ka veel välja tuleks... siis oleks see nagu paradiis!!! kuid isegi, kui päike on pilve taga, siis talleke mäletab nii hästi seda päikest..kuidas see ükskord paistis ja soojendas... tal on hea mälu.. ja tema lambaloogika ütleb, et see hea tuleb kõik veel tagasi...

..või kusagilt üle...

kes küll vaigistaks selle tormi mu sees? on see alaväärsuskompleks või lõpuks ometi maa peale tagasitulek? kui kõige hullemad õudusunenäod hakkavad taas tegelikkuseks saama..siis ei pea ma pingele vastu. oh.

missing

and I miss you...
kaks aastat tagasi sa veel olid siin. ei....enam ei olnud. kuid paar tundi varem..
see on nii pikk aeg.... aga samas, kui ma selle peale mõtlen, tundub, nagu oleks see olnud alles eile. uskumatu, et sellest on nii palju aega möödas!
ja ma nii meeletult igatsen sind! millalgi näen ma sind jälle. ma palvetan, et Jumal annaks mulle jõudu ja vastupidavust, et ma ei langeks.... et ma elaks oma elu õigesti ja siis kui mu kohustused siin ilmas täidetud saavad, siis võin ma tulla sinna, kus sa mind juba ees ootad...
ma ei mõtle praegu enam sellele valule, mis siis oli. mis siiamaani on.
mõtlen hoopis sellele ilusale. sa andsid mulle kõik: sa andsid mulle elu! sa andsid armastust, õpetasid mind ja juhatasid. armastan sind nii meeletult! igavesti!
hoia mul siis ikka silma peal... et ma endale liiga ei teeks..

värvid olenevad valgusest

ma saan sinust nüüd nii aru. nüüd kui ma olen ise samas seisus, nüüd ma saan sinust aru. jah, anna mulle andeks, et ma siiamaani silmad kinni pigistasin ja lootisn ikka võimatumast võimatuma juhtumist... saades selleks nii palju tuge sinult. aga alles nüüd ma saan sinust aru. ja kõik on hoopis teistsugune! täiesti teised värvid. wow! ma ei oleks iial osanud oodata, et ma midagi sellist näen! aga sina avasid mu silmad. nüüd on segadus suuremast suurem. kuid samas on mingi lämmatav rahu. armastus. sest see on olemas. kui sa ei leia seda ühest kohast, siis see ei tähenda, et seda ei olegi olemas kusagil teises kohas. aga samas... kui see on seal teises kohas...siis ei taga see iialgi seda, et see oleks kõikjal. et see oleks esimeses kohas. seal, kust me seda kõige enam leida igatseme. aga...
:)

but you're still with me in my dreams

mul on valus, kui ma sind löön... aga ma peksan sind kogu jõust.
pisarad voolavad mu põski mööda...kas sa ei näe, et ma teen endale rohkem haiget kui sulle? aga ma ei saagi aru, miks ma sind üldse löön... mis mul viga on? miks see, mis mu sees nii kriibib, sellist teed pidi väljapääsu otsib? anna mulle andeks! ma tõesti ei tahtnud nii. see pilk su silmades.. on nii kurb. aga seda nuttu, mis minu naeru taga on... miks seal peaks üldse kurbust olema? mina pole seda väitnud! aga... sina.
hommikul ärgates on peas vaid üks küsimus..miks ma pidin sind nii meeletu raevuga lööma.. sa oled viimane, keda tahaksin haavata. aga alateadvuses on vist midagi muud...
kuid...sind lüües saan ise kõigerohkem haiget.
ma enam ei tee...

laupäevaõhtu printsess

laiskus on peal. tahaks midagi teha, kuid ei viitsi. jube jube jube!!! aga polegi ka nagu midagi, mida teha. kinos ei saa ka ju iga õhtu käia... kõik teised on ka teinud juba oma laupäevaõhtu plaanid.. seega siin ma istun ja mõtlen, et... et peaks midagi tegema. aga miiiiidaaaa??? linna minna enam ei viitsi.. ainult sellepärast juba, et vanaisa kütab all keldris mulle spets sooja vannivett.. see oleks tänamatu ja inetu. pealegi, hea lõõgastava vanni olen ma ikka ära teeninud küll ka.
mind viimasel ajal vaevab miski. lausa painab.
kui see selle ööga ära ei lõppe, siis on alust kahelda mu vaimses tervises. sest tegelikult ei ole normaalne näha ühte ja sama inimest unes igal ööl. seda nimetatakse juba kinnisideeks. ja kinnisideed pole päris hea nähtus. vähemalt mitte minu puhul! võivad kahjustada mind ja teisi. eriti teisi... aga sellest tuleb lihtsalt üle saada!

võlupeegel

kui on olemas selline võlupeegel, mis näitab igale inimesele, ükskõik, kui kole ta ka pole, teda vaid ilusana, siis mida peab see peegel ise tundma? kui üks õel ja pahatahtlik inimene seisab selle ees ning talle vaatab vastu soe ja sõbralikult naeratav nägu... kuhu siis läheb see kurjus? kas see jääb sinna peeglisse? aga kui kuri võib siis see peegel olla, kui see neelab endasse kogu maailma kurjuse!
aga samas, sinna vaatavad ju ka tegelikult südames ilusad inimesed. ja nemad näevad ennast täpselt sellisena, nagu nad on. kuid keegi, kes me sinna vaatame, ei saa siiski tõde teada... ka mitte siirad ja heatahtlikud inimesed. sest keegi meist ei saa iial kindel olla, et see peegel tema kohta parasjagu tõtt räägib. me vaid usume seda.
see peegel on meil kõigil olemas... see on meie enesehinnang ja minapilt, meie ego...

new design

keegi tark on kunagi öelnud, et soovidega peab ettevaatlik olema, sest need võivad kogemata täide minna. jah. nüüd ma olen tühi. ja lihtsalt laen endasse kõikke uuesti. valus on natuke, vanast on kahju, kuid olen kindel, et uus on parem, muidu Jumal ei oleks seda nii seadnud. "and then there I see You standing strong and then You lift me up and carry me home"
kui ma vaid suudaks olla tugev. see on mu soov. ja mu soov on olla jätkuvalt osaduses. need on soovid, mille täitumist ma nüüd ootan, loodan..ja usun.